“Kiip õlal” on Ameerika idioom, mis registreeriti esmakordselt 19. sajandil. Keegi, kellel on kiip õlal, on võitlushimuline, kipitav ja valmis solvuma. See fraas võib kirjeldada kedagi, kes on halvas tujus ja otsib kaklust, või kedagi, kes on loomult kabe. Sageli seostatakse seda pahameele ja kurbuse või ebakindlustundega.
Väljendi “kiip õlal” päritolu näib olevat pärit 19. sajandi Ameerika sotsiaalsetest tavadest. Sel perioodil oli puidutüki või väikese kivi õlale asetamine viis, kuidas kutsuda kedagi teist võitlema. Kiibi maha löömisega võttis vastane väljakutse vastu.
1820. ja 1830. aastatel ilmus see väljend Ameerika kirjades sõna otseses mõttes. Sellest perioodist näib olevat tuntud komme panna väljakutseks laastu või kivi õlale. Aastal 1855 kasutas “Weekly Oregonian” selle fraasi esimest korda ülekantud tähenduses, et kirjeldada kedagi, kes otsib tüli, mitte inimest, kellel oli sõna otseses mõttes puulaast õlal.
Fraasi alternatiivne selgitus on see, et see pärineb 18. sajandi Inglismaalt. Selle selgituse kohaselt tülitsesid dokitehase töötajad ja tööandjad traditsioonilise tava pärast, mille kohaselt lubati puuseppadel üleliigsed puidutükid ehk “laastud” koju viia. 1756. aastal toimunud dokitehase streigi kirjeldus sisaldab kirjeldust töötajatest, kes lahkusid sadamatehasest „laastud õlgadel”. See fraas on väga lähedane väljendile “laast õlal”, kuid kuni 19. sajandini pole andmeid selle fraasi ülekantud tähenduses kasutamisest; see ilmub Suurbritannias uuesti alles 1930. aastatel. Väljendi ilmumine selles aruandes on seega tõenäoliselt juhus.
Idioom “kiip õlal” on näide fraasist, mis on seda algselt motiveerinud metafoori üle elanud. Ameerika idiomaatilise inglise keele rääkijad teavad kõik, et inimene, kellel on kiip õlal, on inimene, kes on kergesti vastanduv ja võtab igasugust kriitikat või vastuolusid provokatsioonina. Praktika asetada rusikavõitluse väljakutseks õlale tõeline puidulaast on aga ammu välja surnud, muutes selle fraasi mõistatuslikuks kõigile, kes selle ajalugu ei tea.