Beggar-thy-neighbor on teatud tüüpi strateegia, mille eesmärk on suurendada ühe riigi finantsstabiilsust ja õitsengut teiste riikide arvelt, kes praegu selle riigiga äri ajavad. Põhimõtteliselt kasutab see kauplemisstrateegia nii valuuta devalveerimist kui ka muudatusi impordi- ja ekspordipoliitikas ning muid majandusmeetmeid, et liigutada riigi sisemajandust soovitud suunas. Olenevalt muudatuste tõsidusest võib naaberkerja olukord ajutiselt leevendada mõningaid rahva ees seisvaid majandusprobleeme, kuid pikemas perspektiivis tekitada uusi raskusi, kuna meetmed mõjutavad negatiivselt riigi kaubanduspartnereid.
On mitu erinevat strateegiat, mis võivad sobida “kerjus-naaber” lähenemisviisiga. See on seotud valuuta devalveerimisega, millel on otsene mõju impordi ja ekspordi kuludele. See konkreetne lähenemisviis muudab kaupade riiki importimise kallimaks, muutes samal ajal ekspordi odavamaks. Lõpptulemus hõlmab tavapäraselt kaupu importivate müüjate suuremaid kulusid, vähendades samal ajal eksporditavaid tooteid ostvate ostjate kasumimarginaali.
Sarnane strateegia, mida peetakse naabrite kerjus tegevuseks, on valuuta kallinemine. Sellel on devalveerimisele vastupidine mõju ja see võib olla abiks riigisisese inflatsiooniga toimetulemisel. Hinna tõus suurendab ka teiste riikide ostjate kulusid, kes otsustavad teha äri kodumaiste ettevõtetega.
Veel üks levinud näide naaber-kerja lähenemisest on impordipoliitika ja -protseduuride muutmine nii, et need oleksid takistavamad. See võib tähendada teatud kaupade või teenuste impordi piiramist, mille eesmärk on tavaliselt motiveerida kodumaiseid ettevõtteid ostma neid tooteid teistelt kodumaistelt ettevõtetelt. Selle tulemusena väheneb kaubandus teiste riikidega, mis võib pikemas perspektiivis kahjustada kaubandussuhteid.
Kuigi erinevat tüüpi naaber-kerja strateegiad võivad sageli käsitleda riigi ees seisvate majandusprobleemide põhirühma ja võib-olla neid probleeme mõneks ajaks isegi leevendada, tuleb hinnata nende lähenemisviiside rakendamise mõju teistele riikidele. Mõnel juhul võib negatiivne mõju teistele mitme riigi kaubanduslepingus osalejatele põhjustada kokkuleppe täielikku lõppemist. Kui see juhtub, kerkivad tõenäoliselt esile muud majandusprobleemid, kusjuures mõned neist on tõsisemad kui need, mis parandati “kerjus-naaber” tegevusega. Seetõttu tuleks sisepoliitika elluviimisel, mis mõjutab ka rahvusvahelisi kaubanduslepinguid, olla ettevaatlik, jälgides, et jõupingutused ei põhjustaks kahju, mis lõppkokkuvõttes ei ole riigi huvides.