Traditsioon kinkida valgeid sulgi inimestele, kes ei lähe sõjaväeteenistusse, kuigi näivad olevat abikõlblikud, on sadu aastaid vana. Idee pärineb kukevõitluse spordist, kus kukkesid, kelle sabas on üksainus valge sulg, peetakse kehvadeks võitlejateks. Sulg näitab ka seda, et lind on pigem segane kui tõupuhas. Kui selliste sulgede jagamine oli laialt levinud, pidi sule saamine näitama, et keegi on argpüks.
Suurbritannia on kõige tihedamalt seotud valge sulgede konventsiooniga ja see muutus eriti tõeks Esimese maailmasõja ajal. 1914. aastal asutas admiral Charles Fitzgerald Valge sulgede ordeni ja julgustas naisi vormiriietusest meestele selliseid sulgi välja andma. See tava levis Austraaliasse ja USA-sse ning selle eesmärk oli häbistada mehi, kes ei sõdinud. Mõned mehed kritiseerisid seda praktikat tugevalt, väites, et kuna naistel ei ole õigust teenida, pole neil mõistlik sõjapoliitikasse kaasata.
Eriti Suurbritannias võidakse öelda, et keegi “näitab valget sulge”, kui ta sooritab äärmise arguse teo. Seda mõistet kasutatakse tsiviilmaailmas, mitte ainult sõjaväes, kuigi kriitika eesmärk on sama.
Valge sulgede poliitika on keeruline. Mõnel juhul võib mees olla vormist väljas, sest ta teenib oma riiki mõnel muul ametikohal. Riigiteenistujatele, arstidele ja sarnaste ametikohtadega inimestele ulatasid mõnikord ekslikult valged suled inimeste poolt, kes ei mõistnud, miks neil vormiriietus väljas on. Suurbritannias jagati selles ametis olnud inimestele mõnikord rinnamärke, et nad ei jääks oma igapäevast asja ajades „sulgeliseks”. Muudel juhtudel võidi mees halva tervise tõttu teenistusest tagasi lükata ning sulg oleks teda veelgi rohkem häirinud ja häbi teinud.
Teine seltskond mehi oli aga tegelikult uhke, et said valgeid sulgi. Esimeses maailmasõjas kasvas plahvatuslik sõjaväeteenistusest keeldujate arv, mõnikord sõjaväe enda seest. Need patsifistid ei saanud hea südametunnistusega sõda toetada ja seetõttu said nad palju sulgi. Väidetavalt rõõmustasid mitmed liikumise kuulsad juhid, kui nad said “piisavalt sulgi, et fänniks saada”. Rahuliikumine viis selle idee 1930. ja 1940. aastatel sammu edasi, võttes selle aktiivselt kasutusele sümbolina, kuigi see pole valge rahutuviga seotud.