Ingliskeelne idioom “cry wolf” tähendab valehäire andmist või abi küsimist, kui abi pole. Kui öelda, et keegi nuttis hunti, tähendab see ka seda, et keegi ei vasta inimese abipalvetele, kui inimene peaks kunagi varem valeteate tõttu abi vajama.
Fraasi hüüd hunt on pärit ühest Aisopose muinasjutust, mille pealkiri on “Poiss, kes nuttis hunti” või “Karjapoiss ja hunt”. Aisopos 5. sajandi Kreekas kogutud muinasjutud jutustasid lugusid, mis andsid moraalitunde, näidates nende tegelaste halva käitumise tagajärgi. Oma muinasjuttude lõpus rääkis Aisop täpselt, mis oli tema loo moraalne tähendus. Moraali seletatakse nii, et valetajaid ei usuta isegi siis, kui nad tõtt räägivad.
Loos saadetakse poiss lambaid valvama, kuid tal hakkab igav. Ta lõbustab end appi karjudes, öeldes, et lammaste seas on hunt. Külarahvas reageerib iga kord, kui poiss hunti hüüab, et mõista, et poiss koostab taas ohuteate ja naerab nende üle, et ta vastas tema valedele ohuhüüdele.
Lõpuks satub tõesti lammaste sekka hunt ja poiss nutab hunti. Selleks hetkeks aga ignoreerivad külaelanikud poisi appihüüdeid, uskudes, et ta mõtleb loo taas igavusest välja. Hunt ründab poissi ja lambaid ja tapab nad, sest keegi ei reageeri poissi aitama tema minevikus tehtud valeteate tõttu.
Alles 1692. aastal räägiti faabula esimest korda inglise keeles Roger L’Estrange’i tõlkes. Kuna muinasjutu populaarsus kasvas ja üha rohkem inimesi sai teada loo väikesest poisist, kes nuttis hunti, oleks enamik hakanud mõistma seda fraasi hoiatusena mitte anda valehäireid või mõistsid, et hundi nutmine tähendab, et keegi on andnud vale. aruanne. Idioom jõudis populaarsesse keelde tõenäoliselt 19. sajandil.
Nii faabula kui ka fraas on tänapäeva kultuuris endiselt kasutusel. Muinasjutt loetakse ja räägitakse lastele, et õpetada neile valede ütlemise tagajärgi. See fraas on andnud end ka pealkirjadeks ja viideteks kirjanduses ja muusikas.