Hambatu viitab hammaste puudumise või väheste hammaste kvaliteedile. Inimestel on hammaste väljalangemise põhjuseks tavaliselt haigus, õnnetus, vananemisprotsess või hammaste lagunemine. Mõned loomad on aga mõeldud olema hambutud, näiteks sipelgapojad, laisklased, aardvarkid ja teised Xenartha ehk endise Edentata seltsi liikmed. Loomadel, kes vajavad hambaid, võib edentulismil olla palju kahjulikke mõjusid.
Inimesed võivad hambaid kaotada erinevatel põhjustel, enamasti halva hambahügieeni tõttu. Tavalisteks põhjusteks on parodontiit ehk igemehaigused, hambakaaries või hammaste lagunemine ja suutrauma. Kuna rutiinne juurdepääs hambaravile on hammaste väljalangemise vältimise peamine meetod, suureneb edentulismi määr madalama sotsiaalmajandusliku staatuse, madalama sissetuleku ja madalama haridustasemega. See on tõenäoliselt seotud paljude vaesunud inimeste suutmatusega endale hambaravikindlustust lubada, mis pärsib nende suutlikkust järgida nõuetekohast hambahügieeni. Muude hambumatuks jäämise riskitegurite hulka kuuluvad vananemine, naissoost olemine, suitsetamine, halb tervis, närimistubaka tarbimine ja kehv toitumine.
Hambutuseks jäämine võib tekitada mitmeid probleeme nii funktsionaalselt kui ka kosmeetiliselt. Hambad on kõne häälduses kesksel kohal. Mõned helid võivad vajada, et keel ja hambad kokku puutuksid, näiteks s- või t-heli inglise keeles. Inimestel, kellel puuduvad hambad, võib olla probleeme ka ingliskeelsete tähtede hääldamisega, nagu “f” või “v”, mis nõuavad, et huuled puudutaksid hambaid. Hammaste väljalangemine võib põhjustada ka patsientidele närimisraskusi.
Hambad täidavad ka mitut rolli näo struktuurse terviklikkuse säilitamisel. Hambumuse vertikaalmõõde ehk ülemise ja alumise hambarea kokkupuutel tekkiva hammustuse kõrgus määrab põskede kuju ja pikkuse. Kui patsient jääb hammasteta, sulgub suu liiga täielikult ilma hammasteta, et lõualuu eraldada, mis aitab kaasa põskede vajumisele. Ilma hammasteta kipuvad põsed kortsu tõmbuma, muutub nina ja huulte vaheline nurk, hambaid hoidvad servi tõmbuvad lamedaks ja keel võib lahtise suuruumi täitmiseks välja venida. Need muutunud omadused koos esteetilise probleemiga, milleks on hammaste puudumine naeratamisel, rääkimisel või närimisel, võivad samuti põhjustada emotsionaalset ebakindlust.
Hammasteta patsientide ravi võib varieeruda sõltuvalt sellest, kui kaua on patsiendil hambaid puudu ja kas patsient on osaliselt või täielikult hambutu. Traditsiooniliselt paigaldatakse hammasteta patsientidele rida eemaldatavaid kunsthambaid, mida nimetatakse proteesideks. Osalised proteesid sisaldavad mõningaid valehambaid, et asendada osa puuduvatest hammastest, samas kui täielikud proteesid asendavad kõik hambad ülemises või alumises suukaares. Hambaproteesid võivad aga süvendada alveolaarharja või kõva igemeharja nõrgenemist ja lamenemist, millesse hambad implanteeritakse.
Selle probleemi lahendamiseks on nüüd saadaval hambaimplantaadid ka hammasteta patsientidele. Hambaimplantaat on tehismaterjal, näiteks titaan, mis implanteeritakse kirurgiliselt läbi alveolaarharja lõualuusse, et asendada hambajuur ja toetada võltshambaid. Seejärel saab implantaadi peale liita proteesi või kunsthamba. See protseduur on palju edukam, kui alveolaarhari ei ole tõsiselt lagunenud ja seda võib kombineerida teiste rekonstrueerivate operatsioonidega, et parandada näo kõrvalekaldeid, mis võivad tuleneda edentulist.