Veksli saaja on isik või juriidiline isik, kes on kohustatud tasuma veksli, kui saaja selle esitab. Nimetatud dokumendi väljakirjutajat peetakse sahtliks või tegijaks. Veksli klassikaline näide on tšekk. Tšeki väljakirjutaja on väljastaja, saaja, kellele tšekk välja tehakse, ja saaja on tšekil märgitud pank. Makse saaja saab siseneda panka, esitada tšeki ja nõuda tšekil loetletud rahalisi vahendeid.
Pangad ei ole ainsad üksused, mida saab kasutada, kuigi need on ühed levinumad. Inimene võib olla ka enda laenusaaja, näiteks kui keegi kirjutab sõbrale IOU-d, mis näitab, et kui sedeli esitatakse, maksab ta võla tagasi. Vekslid, tuntud ka kui vekslid, ei pruugi samuti piirduda tšekkidega.
Veksli saajale esitamisel on saajal õigus veksliga tutvuda, et veenduda, et see on ehtne. Kui dokument ei näe välja ehtne või ei ole korralikult täidetud, võib saaja keelduda seda austamast ning sellisel juhul peab saaja raha kättesaamiseks sahtlisse tagasi pöörduma. Samuti ei pikenda võlausaldajad krediiti ilma eelneva kokkuleppeta ja võivad veksli tagastada tasumata põhjusel, et veksli väljaandjal ei ole selle tasumiseks piisavalt vahendeid või tal ei ole õigust vekslit koostada.
Kedagi ei saa tema tahte vastaselt loositajaks teha. Näiteks ei saa Jack välja kirjutada mustandit, milles nimetatakse Jane’i saajaks, kui neil ei ole eelnevalt kokkulepitud õiguslikku kokkulepet, mis võimaldab inimestel Jane’ilt raha koguda. Samuti ei saa inimesi panna vastutama võlgade eest, mida neil ei ole.
Inimesed, kellel on vaja ligipääsu pangakontol olevale sularahale, võivad valida sularahaks tšeki koostamise, kusjuures pank maksab veksli selle esitajale. Seda taktikat kasutavad mõnikord inimesed, näiteks vanemad, kes ei soovi, et nende lastel oleks täielik juurdepääs pangakontole, kuid nad soovivad lubada oma lastel konkreetses olukorras sularaha välja võtta. Samuti võib ettevõtte omanik, kes ei saa ettevõttest lahkuda, saata töötaja pangast sularaha tooma sularahaveksliga.