Õige grammatika võib piirkonniti ja keelte lõikes erineda. Üldiselt on aga enamikul tsivilisatsioonidel struktuursed reeglid, mis reguleerivad õiget grammatika kasutamist. Grammatilised kaalutlused võivad hõlmata järgmist: süntaks, kirjavahemärgid, õigekiri, fonoloogia, morfoloogia, kõneosad ja suurtähtede kasutamise reeglid. Täpsemalt tähendab õige grammatika õigete sõnade ja grammatiliste sümbolite kasutamist õiges järjekorras. Igal keelel on oma kindlad reeglid või tavad, kuid inglise keel on selgitavatel eesmärkidel peamine keelenäide.
Grammatika võtab arvesse seda, kuidas inimesed keelt kasutavad. Sellisena ilmneb õige grammatika mõju kõige paremini siis, kui räägitakse või luuakse kirjalik tekst või kompositsioon. Õige sõnakasutus on nii hariduse kui ka ametialase edukuse oluline aspekt.
Grammatika üks olulisemaid aspekte on süntaks. See põhimõte arvestab, kuidas sõnu, fraase ja lauseid mõtte moodustamiseks kombineerida. Enamikus keeltes struktureeritakse sõnad tavaliselt lauseteks, mis koosnevad fraasidest ja klauslitest, mis omakorda moodustuvad mõnes keeles lõikudeks. Lõik kujutab tavaliselt endast ühe idee ülesehitamist. Kui see idee muutub, muutub ka lõik. Sõnade konkreetne järjestus ühes fraasis võib aga keelte lõikes oluliselt erineda.
Enamikus keeltes klassifitseeritakse enamik sõnu kas isikute, kohtade ja asjade kirjeldusteks või tegevuste kirjeldusteks. Inglise keeles on esimesed tuntud nimisõnadena, teised aga tegusõnadena. Isikuid, kohti või asju kirjeldavatele sõnadele võidakse teatud keeltes, näiteks prantsuse keeles, määrata sooline eristus. Tegevussõnadel võivad seevastu olla erinevad õigekirja- või struktuurireeglid olenevalt sellest, kas sõna viitab millelegi, mis toimus minevikus, olevikus või tulevikus või kas sõna seob kaks sõna omavahel, mitte ei täida tegelikku tegevust.
Paljudes keeltes on ka sõnu, mis täiustavad ja täiendavad kas isikuid, kohti või asju või tegevussõnu kirjeldavaid sõnu. Inglise keel nimetab neid sõnu vastavalt omadussõnadeks ja määrsõnadeks. Nende sõnade õigekirja ja paigutust reguleerivad eri keelte jaoks erinevad reeglid, kuigi tavaliselt leidub neid kas vahetult enne või vahetult nende sõnade järel, mida nad täiendavad.
Lause põhiline õige grammatikapaigutus paljudes keeltes on isik või objekt, kes sooritab toimingut. Isik või objekt on inglise keeles tuntud näiteks subjektina. Tegevussõna võib olenevalt keelest esineda enne või pärast teemat. Inglise keeles asetatakse tegevussõna või tegusõna tavaliselt subjekti järele.
Ülejäänud lause osa võib hõlmata teist isikut või objekti, mille suhtes toiming sooritatakse, või see võib sisaldada viiteid teguritele, nagu aeg või asukoht. Sellel lause viimasel osal on erinevates keeltes erinevad nimed, sealhulgas inglise keeles predikaat ja prantsuse keeles komplement d’objet direct või komplement circonstanciel. Mõnes keeles, näiteks hiina ja hispaania keeles, võib lause objekt eelneda tegevussõnale või isegi eelneda subjektile.
Lauseid eristavad ka mitmesugused kirjavahemärkide vormid, mis on õige grammatikakasutuse puhul veel üks kaalutlus. Enamikus keeltes on näiteks sümbol – näiteks inglise keeles punkt või hispaania keeles punto –, mis annab märku lause või mõtte lõpust. Teised sümbolid tähistavad seevastu lauses pausi. Need sümbolid – nagu inglise keeles komad – leitakse tavaliselt siis, kui lause sisaldab rida sarnaseid sõnu, kui lauses püütakse kombineerida rohkem kui ühte mõtet või kui lisateave pikendab lauset. Kõrvalise teabe tähistamiseks või sõna teatud osa rõhutamiseks võib kasutada muid kirjavahemärke, näiteks sulgusid ja rõhumärke.
Erinevates keeltes on ka erinevat tüüpi lauseid, mis täidavad erinevaid funktsioone. Mõned laused teevad lihtsalt avalduse, teised aga annavad käsu. Enamikul juhtudel on seda tüüpi sõnaklastritel nende keelte traditsioonilised kirjavahemärgid. Mõned keeled eristavad ka lauseid, mis viitavad põnevusele, esitavad küsimuse või tsiteerivad isikut või allikat, kasutades erinevaid kirjavahemärkide (nt küsimärke) vorme.
Suurtähtede kasutamine ja õige kirjaviis on enamikus keeltes õige grammatika kirjutamise olulised komponendid. Suurtähe reeglit kasutatakse tavaliselt lause alguses oleva esimese tähe puhul. Inimeste või kindlate asukohtade nimed kirjutatakse tavaliselt ka suure algustähega inglise ja mõnes muus keeles, samas kui üldisemad sõnakirjeldused võidakse mõnes keeles, näiteks saksa keeles, olla suurtähtedega. Õigekiri hõlmab seda, kuidas sõna üksikud tähed on järjestatud ja struktureeritud ning aktsepteeritud õigekiri tuleneb tavaliselt sõnade päritolust ja kasutusviisidest, mis on aja jooksul edasi antud. Sõltumata keelest on enamikul sõnadel spetsiifiline morfoloogia ja fonoloogia ehk tähendus ja hääldus, mida tuleb kasutada õiges kontekstis.