Laste väärkohtlemisest teatamiseks kehtivad väga ranged seadused, kui olete nõustaja, õpetaja, meditsiinitöötaja, koolipiirkonna töötaja või õiguskaitsetöötaja. Tavainimese jaoks need seadused aga ei kehti ja seetõttu ei tea enamik inimesi, mida teha, kui nad kahtlustavad, et naabri laps, teie lapse sõber või sõbra laps võib olla kuritarvitatud. Eetiliselt arvavad enamik, et peaksid väärkohtlemisest teatama, kui seda kahtlustavad, ja see on üldiselt hea juhis, mida järgida.
Lapse väärkohtlemisest teatamine on anonüümne, nii et tavaliselt ei pea te kartma oma teatise tagajärgi. Tavaliselt võite sellest teatada kohalikule lastekaitseasutusele või politseijaoskonnale, kui tunnete end suhteliselt kindlalt, et last väärkoheldakse. Väärkohtlemise tunnused võivad hõlmata seda, et laps saab sagedasi vigastusi või kuulete äärmiselt solvavat kõnet või näete lapsele suunatud füüsilist väärkohtlemist. Samuti võiksite teavitada kahtlusest, et laps on hooletusse jätnud, näiteks jäetakse lapsed väga noorena järelevalveta, näivad kogu aeg füüsiliselt halvasti või nälginud või alatoidetud.
Lapse väärkohtlemise või hooletusse jätmise kahtlusest teatamisel on oluline anda ametiasutustele võimalikult palju teavet. Kui teate lapse vanust, nime või mäletate juhtumeid, kus laps näis olevat kannatanud väärkohtlemise või hooletusse jätmise all, tuleks neist kõigist teatada. Samuti on oluline meeles pidada, et mitte kõik kahtlased tegevused ei viita lapse väärkohtlemisele. Mõned lapsed on väga kõhnad ja söövad väga hästi. Üks kord järelevalveta jäänud laps võib olla erakorraliste asjaolude tagajärg. Lastel, kes näivad krooniliselt haiged, võivad olla pidevad tervisehäired ja mõned neist on samuti altid suurele arvule õnnetustele.
Teisisõnu, lihtsalt sellepärast, et kahtlustate väärkohtlemist, ei tähenda see, et see toimub. Teisest küljest, kui olete tegelikult näinud pealt, kuidas last väärkohtletakse kas verbaalselt või füüsiliselt või kui olete olnud tunnistajaks perevägivalla juhtumitele kodus, on laps suuremas ohus. Samuti peaksite sellest teavitama, kui märkate käitumismustreid, nagu sagedane järelevalveta õues viibimine või väikelaste järelevalveta jätmine.
Mõnikord on meie enda kasvatusstandardid kõrgemad kui mõne teise vanema omad. Kui vanem aeg-ajalt lapse peale karjub, võib see olla teile vastuvõetamatu, kuid see ei pruugi olla põhjus, miks sellest kui väärkohtlemisest teatada. Teisest küljest, kui lapsevanem alati lapse peale karjub, on see verbaalne väärkohtlemine ja nõuab helistamist kohalikku lastekaitseametisse.
Mõnel juhul peaksite kahtlustatavast lapse väärkohtlemisest teatama kohe kiirabile, mitte lastekaitseasutusele. Kui olete tunnistajaks lapse väärkohtlemisele või kui kuulete kõrvalmajas käimasolevat perevägivalla kaklust, peaksite kohe helistama politseisse. Samuti ei tohiks te sellest teatamisele aega raisata, kui kuulete, et last ähvardatakse füüsilise vägivallaga. Võite siiski jääda anonüümseks, kuid kui kahtlustate väärkohtlemist, peate võib-olla kohtuma politseiga. Otseses ohus olev laps vajab aga koheselt teie abi ja tema üle ei saa paar päeva mõtiskleda.
Võib olla raske asuda naabrivalve rolli või olla inimene, kes “jutustab”. Meile on lapsepõlves sageli öeldud, et “kaklemine” on vale, kuid lastel on vägivaldses keskkonnas vähe kaitset. Nad ei pruugi olla võimelised juhtumitest ise teatama või on väärkohtlemisega nii harjunud, et ei mõista, et see, mida nad kogevad, on kuritegelik ja vale. Sisseastumine ja sellest teatamine võib algatada uurimise, mis võib aidata tagada laste turvalisuse.
Mida peaksite vältima, on vägivallatseja otsene vastasseisu. See võib seada teid potentsiaalsesse ohtu, eriti abikaasa väärkohtlemise korral. See võib ka vihjata vägivallatsejale, kellel oleks siis aega oma jäljed varjata ja lapsi ähvardada, et nad sellest ei räägiks. Lapsega rääkimine pole samuti hea mõte, kui te pole professionaal. Võite riskida lapse turvalisusega, kui ta usaldab teid ja laseb sellel siis oma vägivallatseja kätte libiseda.