Roomlaste üks tähelepanuväärsemaid saavutusi oli laialdane akveduktide võrgustik, mille nad ehitasid üle Euroopa vee transportimiseks eri paikade vahel. Rooma akvedukte peetakse tänapäeval iidseks inseneritööks ja üheks iidse maailma imeks. Mõnel pool Euroopas võib Rooma akvedukte näha veel praegugi ja osa neist on endiselt kasutusel, vaatamata sellele, et need on üle 2,000 aasta vanad.
Seal oli 11 suuremat Rooma akvedukti ja arvukalt väiksemaid akvedukte koos vooluveekogudega, väikeste vooluveekogudega, mida kasutati vee juhtimiseks erinevatesse kohtadesse. Kokkuvõttes ulatusid 11 suuremat Rooma akvedukti hinnanguliselt 260 miili (418 kilomeetrit) pikkusele, mille kuju määras maa-ala. Rooma akveduktid keerdusid ja kaardusid üle Euroopa maastiku, et transportida vett Rooma linnadesse, tööstusettevõtetesse ja farmidesse.
Roomlased kasutasid palju vett ja akveduktid suutsid nende vajadusi piisavalt rahuldada. Lisaks ulatuslikele aedadele, mis vajasid vett, olid roomlastel kodude ümber ka jõed, basseinid ja muud veekogud ning kuulsad Rooma vannid imasid samuti palju vett. Rooma veevajaduse rahuldamise uuenduslikkus ja loovus on tõesti muljetavaldav, kui mõelda roomlaste käsutuses olevatele tööriistadele ja teadmistele.
Rooma akveduktide kuulsaimad tunnusjooned on ilmselt massiivsed kõrgendatud ehitised, mida kasutatakse veesurve suurendamiseks, et vesi saaks voolata Rooma linnades asuvatesse tsisternidesse. Tsisternidest jaotati vett arvukatesse avalikesse purskkaevudesse ja väga jõukate roomlaste kodudesse. Kuid akveduktide hulka kuulusid ka torud, kanalid ja torud, mis olid puuritud otse läbi küngaste ja mägede.
Rooma akveduktide kiviosad vooderdati veekao vältimiseks spetsiaalse betooniga ning akveduktide ehitamine soodustas kogu pikkuses ühtlast ja usaldusväärset veevoolu. Sektsioonide hoolduseks tühjendamiseks saaks kasutada keerukat juhtimissüsteemi ja lüüside süsteemi ning vesi peatus perioodiliselt settepaakides, et eemaldada lisandeid.
Rooma akveduktide ehitamine toimus peamiselt aastatel 326 eKr kuni 226 e.m.a. Akveduktid nõudsid tõrgeteta töötamiseks palju hooldust ja pidevat kontrolli ning seetõttu lagunesid paljud pärast Rooma impeeriumi langemist kiiresti. Mõnes piirkonnas kiirendasid seda lagunemist vaenlased, kes hävitasid akveduktide osad; Tagantjärele mõeldes oli see halb otsus, kuna piiras mõnes Euroopa piirkonnas laienemis- ja asustamisvõimalusi.