Mõistet “leib ja tsirkus” kasutatakse odava meelelahutuse kirjeldamiseks, mida kasutatakse elanikkonna tähelepanu kõrvalejuhtimiseks neid ümbritsevatest probleemidest. Seda võib kasutada sõna otseses mõttes, et viidata sellistele asjadele nagu hüvitised ja muud jaotusmaterjalid koos valitsuse rahastatud meelelahutusega, kuid seda kasutatakse ka üldisemalt, et rääkida valitsuse halvast juhtimisest ja kirjeldada inimesi, keda sellised pakkumised segavad. Nagu võite arvata, on selle termini konnotatsioonid üldiselt negatiivsed.
Leiba ja tsirkust mainis esmakordselt Rooma poeet Juvenal, kes kirjutas esimesel sajandil, kirjeldades seda, mida ta pidas Rooma ühiskonna allakäiguks. Ta tundis, et Rooma impeerium pehmendas ja nõrgendas roomlasi, kes ei ela enam oma kangelasliku maine ja ajaloo kohaselt. Kui ta pilkavalt viitas leivale ja tsirkusele, rääkis ta nisu ja muude toiduainete jaotusmaterjalidest Rooma aristokraatialt madalama klassi roomlastele ning valitsuse sponsoreeritud lopsakatest meelelahutustest.
Selle mõiste tähendus seisneb selles, et inimeste tähelepanu hajub meelelahutusest kergesti ja nad on valmis laskma end nõrgendada leival ja tsirkusel, olgu see siis otseses või ülekantud tähenduses. Mõiste on mõeldud ka valitsuse suhtes kriitiliseks, vihjates, et probleemidega tegelemise asemel loodab valitsus lihtsalt inimeste tähelepanu kõrvale juhtida. Sellega seotud mõiste on “masside oopium” – ravim, mis hoiab inimesi rahus, mitte ei lase neil valvel olla.
Üldreeglina on leib ja tsirkused madala kvaliteediga ja madala hinnaga ning need on kõigile soovijatele hõlpsasti kättesaadavad. Mõned inimesed on väitnud, et televisioon on Juvenali tsirkuse kaasaegne vaste, kuna see hoiab inimesi rahus ja keskendub väiksematele probleemidele, selle asemel, et sundida neid keskenduma oma ühiskonna ja valitsusega seotud probleemidele.
Mõnikord võite kasutada leiva ja tsirkuse mõistet mõõdupuuna, et hinnata, kui terve valitsus on. Kui tundub, et ametnikud kulutavad palju aega väiksemate sotsiaalprogrammide reklaamimisele ja ebaolulistest teemadest rääkimisele, on suur tõenäosus, et nad loodavad inimeste tähelepanu sügavamatelt probleemidelt kõrvale juhtida. See on eriti levinud tsiviilrahutuste perioodidel vastuseks sellistele probleemidele nagu sõda ja majanduse vankumine.