Tähtajani hoitav mõiste, mis viitab väärtpaberile, mida ettevõttel või eraisikul ei ole kavatsust müüa. Seevastu sellise väärtpaberi eesmärk on hoida seda kuni selle aegumiskuupäevani, mil investor kogub algse investeeringu koos teenitud intressidega. Kõige tavalisem lunastustähtajani hoitav väärtpaber on võlakiri. Sellised väärtpaberid klassifitseeritakse finants- ja kasumiaruannetes spetsiaalselt seda tüüpi instrumentideks ja kajastatakse korrigeeritud soetusmaksumuses, mis tähendab, et investeeringu ühekordne summa jaotatakse selle eluea jooksul.
Investeeringuid tehakse kõikvõimalikel eesmärkidel ja kõikvõimalike strateegiatega. Erinevalt aktsiatest ostavad investorid tavaliselt võlakirju lunastustähtajani hoidmiseks, mis tähendab, et neid ei müüda kunagi. Seda tüüpi investeeringud kujutavad endast tavaliselt investorite turvalist mängu, kuna võlakirju tagavad sageli võimsad pangad ja neil on tavaliselt tagatud intressimaksed. Investorid peavad üldjuhul lihtsalt tähtaeg ära ootama ja siis kasu lõikama.
Kui üksikisikud on sageli sunnitud võtma pangast laenu, siis võlakirjad on selle kokkuleppe ümberpööramine. Võlakirjade puhul laenab investor tegelikult oma põhiosa asjaomasele pangale või finantsasutusele ja pank maksab selle laenu koos intressidega tagasi. Intressisumma määrab pank tavaliselt võlakirjalepingu alguses. Näiteks 1,000-dollarine USA dollari (USD) võlakiri, mis maksab 10 protsenti intressi, annaks investorile igal aastal 100 dollarit.
Aeg, mille jooksul võlakirja lunastustähtajani hoitakse, määratakse ka siis, kui investor võlakirja ostab. Võlakirja kajastamisel tulumaksukohustuslasena ei mõjuta võlakirja turuväärtuse tõus või langus investori maksukoormust. Selle asemel kajastatakse sellist turvasõidukit igal aastal amortiseeritud soetusmaksumuses.
See muudab lunastustähtajani hoitava väärtpaberi kavatsusel põhineva arvestuse mõistes ainulaadseks. See erineb kauplemisest väärtpaberitega, nagu aktsiad, mida saab osta ja müüa oma äranägemise järgi. Kõik aktsiate väärtuse muutused ning nendest muutustest tulenevad kasumid ja kahjumid tuleb tulumaksuarvestuses kajastada. Kui investeeringut ei kavatseta lunastustähtajani hoida ega sellega aktiivselt kaubelda, loetakse see müügiks saadaolevaks, mis on vaikekategooria investeeringutele, mis ei kuulu kumbagi kahest esimesest kategooriast.