Veiste ostmine on kariloomade kasvatamise ja teie ettevõttele raha lisamise oluline osa. Teadmine, mida otsida ja veiste ostmisel parimate pakkumiste leidmine, võib olla väike väljakutse, eriti kui te ei tea, millega tegu või kuidas veiste ostmisel edasi minna. Veiseid saab osta peamiselt kahel viisil: oksjoni teel või eralepinguga (või üks-ühele). See artikkel ei käsitle sügavaid üksikasju; pigem annab see teile esmased põhitõed selle kohta, mida peate veiste ostmise alustamiseks tegema.
1
Tea, millist veist otsite. Peate juba teadma, millist tõugu, vanust, kaalu, klassi ja tüüpi veiseid otsite. Otsitava veise tüüp määrab, millisest tõust (või liitloomast) teid huvitab. Tüüp = veiseliha või piimakarja. Klass = teatud kariloomade, antud juhul veiste, vanuse-/soorühm. Müügiveiste klassid on järgmised: Pullid: pullvasikas, võõrutaja/võõrutamispull, aastane pull, 2-aastane pull, küps pull, bologna pull Lehmad: aretatud lehm, lahtine lehm, kolm ühes (vasikaga aretatud lehm kl. külg), lõikurlehm, konservlehm, tapalehm.Mullikas: aretusmullikas, söötmullikas, avamullikas, mullikas, võõrutatud mullikas, mullikavasikasSter: söötmishärg, lüpsihärg, härjavasikas Kaal on alati ligikaudne, ümardatud 140 kg-ni ).Sõna suurte sarvedega tõugude kohta: pidage meeles, et suured sarved tähendavad suuremat ohtu ennast veiste käsitsemisel vigastada ja hirmutada teisi loomi, sealhulgas hobuseid. Veenduge, et soovite omada suurte sarvedega veiseid; need näevad head välja, kuid neid on raskem transportida ja siduda.
2
Otsustage, kui palju olete nõus kulutama. See on alati oluline, sest te ei soovi osta looma, kellele te ei saa kohe ette maksta. Samuti on oksjonil osalemisel oluline pidada silmas kindlat limiiti, et vältida äraelamist. Muidugi, kui teil pole raha käepärast, peate tasuma hiljem, eelistatavalt niipea kui võimalik. et sa ei unustaks.
3
Valige, kust soovite oma veiseid osta. Teil on kaks peamist võimalust: eramüük või oksjon. Ükskõik, kust soovite osta, on teie valik. Pidage vaid meeles, et oksjon (asub kohalikus oksjonikaupluses või “müügilaudas”) on tavaliselt mõeldud praagitud või ainult tapmiseks mõeldud loomade müümiseks. Peate olema väga valvas ja mitte kandma südant varrukale, kui valite ja valite, millise(te) looma(de)le pakkumist teha ja lõpuks osta. Samuti ei saa te oksjoniringi läbivate loomade omanikuga rääkida ega isegi temaga tuttavaks saada. Siiski on erandeid. Põllumajandusettevõtete või karjade hajutamise oksjonid on sageli sellised, mis müüvad kvaliteetseid aretusloomi teistele tootjatele ostmiseks. Müüdavate lehmade, mullikate ja pullide kasvatamisega oli omanik palju vaeva näinud ning pensionile jäämise või teisele ettevõttele ülemineku tõttu on parim lahendus müüa need oksjoni teel. Ja paljud oksjonikauplused või müügilaudad müüvad võõrutatud härjasid, kes on üsna terved, kuigi nende eesmärk on muuta veiseliha, mitte aretuskarja. Privaatne leping võib olla parim valik, kuna teil on võimalus vaadata ja uurida loomi, keda soovite osta, ning küsimuste korral ka omanikuga rääkida. See tähendab ka palju väiksemat võimalust haigestuda üldises müügikohas. Muud kohad veiste ostmiseks on tõuregister või kasvatajate veebisaidid, osariigi, provintsi või maakonna messid, veebioksjonisaidid/foorumid/e-posti loendid. (ostja ettevaatust), kohalik meedia ja ajakirjad ning võib-olla teie kohalik veterinaararst/põllumajandusõpetaja/muud põllumajandusega seotud spetsialistid.
4
Leppige kokku huvipakkuvate loomade nägemiseks. Helistage omanikule ja selgitage, et olete huvitatud tema loomi vaatama tulemast. Küsige, mis kellaajal ja kuupäeval peaksite kohal olema. Oksjoni jaoks peate helistama oksjonikeskusesse, et saada teada müügikuupäevade kellaajad ja milliseid veiseid millisel kuupäeval müüakse.
5
Minge tallu või rantšosse ja vaadake omaniku loomi. Peaksite saama vaadata teisi loomi, keda omanik oma farmis hoiab, et näha nende üldist seisundit ja tervist. Esitage küsimusi tõu, aretuse, poegimise, võõrutamise, vanuse, terviseajaloo jms kohta. Oksjonil peaks teil olema võimalus enne müügi algust vaadata nende aedikutes olevaid veiseid ja kui nad läbivad ringi, et teha kiire otsus, kas nad on ostmist väärt või mitte. Konkreetsed märgid, mida otsida, on järgmised: Silmad: peaksid olema säravad, selged ja mitte voolavad (ilma eritiseta), koorikuga või verd. Nina: peaks olema jahe, niiske koon, sagedase lakkumisega; hingamine peaks olema regulaarne ja mitte vaevaline; hoiduge ninavooluse, köhimise, vilistava hingamise või ebaregulaarse/pinnapealse hingamise eest. Karvkate: läikiv, puhas ja üldiselt matistamata (eriti pikakarvaliste tõugude puhul), ilma ulatusliku “sildi” või kehal kuivanud väljaheideteta (erandeid võib teha, kui see on olemas mõni silt kintsul, kuigi märgiga kaetud sabad tuleb küsitleda); hoiduge karvadest, mis näivad karvalised, mõne või suure juuste väljalangemisega, millel on koorekahjustused (tavaliselt rõngasussid) või tuhmid ja/või kuivad. Kaal: veised peaksid aretuse jaoks olema keskmise kaaluga; hoiduge tugevalt kõhnade või kõhnade veiste eest (isegi piimakarja puhul; kui näete selgelt nende ribisid, on nad tõenäoliselt alatoidetud) või liiga paksude veiste eest. Pange tähele, et keha seisundi hindamine võib olla subjektiivne. Suhtumine: uudishimulik, ergas ja rahulolev; hoiduge veiste eest, kes seisavad karjast eraldi, tunduvad teist huvitatud või näitavad üles agressiivsuse märke, hoolimata sellest, kui peened need märgid on. Kontrollige pöörise asukohta otsmikul – mida madalam on pööris, seda vähem lendlev loom. Liikumine: kõndimine peaks olema sujuv ja lonkadeta, jalad ja käpad peaksid välja nägema normaalsed ning ilma haavandite, tursete või turseteta. kahjustused; hoiduge ebaühtlasest kõnnakust või peentest vigastustest tulenevate tunnuste eest, mis tulenevad sellest, kuidas loom seisab ja kõnnib. Tagajalgade asetamine esijalgadele on eriti oluline aretusloomade puhul, kuid mitte niivõrd lihaloomade puhul. Udar (piimale/tõuaretuseks): See peaks olema terve; suurus ei pruugi olla hea udara näitaja, vaid pigem nii esi- kui tagasidemete asetus. See peaks asetsema ettepoole ja kandilisena, mitte liiga palju alla vajuma ei esi- ega tagaosa ega olema liiga lihane (või näima, et sellel on liiga palju rasva). Jälgige lehma, kui ta kõnnib – udaras ei tohiks olla liiga palju külgliikumist. Lusad peaksid olema väikesed ja korralikult udara alla rühmitatud, mitte liiga suured ja/või kleepuma paaritu nurga all.
6
Lepi hinna üle läbi. Kasulik on eelnevalt teada, milline on hea hind müüdavate loomade eest, et vältida äraviskamist (makstes rohkem, kui nad väärt on) või hullemat. Enamik eralepinguga müüdavaid veiseid müüakse kas praeguste hindadega $/cwt (sada kaal) alusel, välja arvatud puhtatõulised loomad, mis võivad olla veidi kallimad. Oksjonil peab teil olema maksimaalne hind, milleni saate konkreetse looma kohta pakkumist teha, ja jätkake pakkumist, kuni see teile müüakse või on hind liiga kõrge, et saaksite pakkumise teha.Kui loom(ad) ei ole teie aega väärt või ei vasta teie ootustele, ärge ostke ega tehke neile pakkumisi. Ükshaaval veise ostmisel öelge omanikule, et ostlete lihtsalt ringi, ja vahetage juttu, seejärel öelge sõbralikult “aitäh, et lubasite mul teie loomi vaadata.” Hinna üle läbirääkimistel ärge mõelge ainult sellele, sularaha ja kariloomad. Samuti taotlege hinna osana ekspertteadmisi, nimelt võimalust tulevikus omanikule teatud aja jooksul helistada, et küsida küsimusi või otsida abi, eriti kui võivad tekkida probleemid. Küsige vaatamiseks ja siis kontrollige –asjakohased registreerimispaberid enne ostu allkirjastamist. Paluge näha ka vaktsineerimise, ussitõrje ja tootmise dokumente.
7
Ostke valitud veised. Kui need on seda väärt ja omanik ja teie lepime nende hinnas kokku, ostke need. Veiste eest tasumisel ärge võtke endaga kaasa krediitkaarti, deebetkaarti ega muud kaarti. Selliseks ostuks sobib kõige paremini sularaha või tšekk (tšekk). Enamik oksjoneid on siiski erand, kuna tavaliselt aktsepteeritakse lisaks sularahale või tšekile ka deebet- või isegi krediitkaarte. Küsige, kas garantii on olemas. Kõik müüjad ei ole nõus seda andma, kuid kui müüja on, hankige see kirjalikult.
8
Tooge veised koju. Tavaliselt peaks kariloomad ostval inimesel olema haagis, millega need koju viia. Kui teil veel haagist pole, võite müüjaga kokku leppida, et see teie jaoks koju toob. Kui olete koju jõudnud, asustage nad järk-järgult uude ümbrusesse, toites neid hästi ja hoidke neil esimestel päevadel tähelepanelikult silma peal, kuni nad tunduvad rahul olevat. Uute kariloomade kojutoomiseks pange alati eraldi ala. See annab neile võimaluse kohaneda oma uue ruumiga, näha teie olemasolevaid veiseid, ilma et peaksite nendega kohe kohtuma, ja end sisseelamisel üldiselt mugavalt tunda. Kui toote koju pudelvasika, pange talle valmis piimaasendus. Kui see on teie jaoks esimest korda veiste omamisel teadke juba, kelleks saab teie loomaarst, ja hoidke tema kontaktandmeid kusagil kergesti ligipääsetavas kohas. Samuti on olemas päitsed ja plii, piisav toit, hooldusvarustus ja sobiv peavarju.