Parima uurimistöö struktuuri valimiseks alustage sellest, millist tüüpi uurimistööd kirjutate ja millist tüüpi stiilijuhiseid kasutate. Võite kasutada näiteks Modern Language Associationi või American Psychological Associationi stiilijuhendit, millest igaühel on uurimistöö struktuurile erinevad nõuded. Lisaks struktureerite uurimistöö üldiselt nii, et seda loetaks kõige loogilisemas järjekorras, kusjuures iga toetav argument esitatakse loogilises järjestuses.
Enamasti ei vali te oma uurimistöö struktuuri stiilijuhendit ise, vaid selle määrab juhendaja. Parim on osta stiilijuhend ja säilitada see viitamiseks; see aitab teil õppida, kuidas tsiteerida näiteks allikaid ja milliseid uurimistöö elemente peate võib-olla kaasama. Mõnes stiilijuhendis on abstraktne nõutav, teised aga ei nõua seda uurimistöö elementi.
Kui olete kasutatava stiilijuhise kindlaks määranud, on teie ülesanne luua uurimistöö struktuur. Enamik uurimistöid ei ole lihtsalt informatiivsed, vaid pigem esitavad väitekirja, mis toimib argumendina. Seejärel proovite uurimistöös seda argumenti tõestada, kasutades teistest allikatest pärit uuringuid ja faktilisi näiteid või avaldatud ekspertide arvamusi.
Uurimistöö struktuuri saate valida mitmel viisil. Alustuseks võite esitada kõik teie väitekirja toetavad faktid, millele järgneb mõnede vastandlike argumentide näited. Võite ka alustada vastandlike argumentidega ja seejärel need kogu oma töös ümber lükata. Kui teie uurimistöö on vähem argumenteeritud ja rohkem teavet sisaldav, võite esitada kogu olulise teabe kronoloogilises järjekorras või mis tahes järjekorras, mida lugejal on lihtsam jälgida.
Üldiselt on uurimistöö põhielemendid samad. Nende hulka kuulub sissejuhatav lõik, mis tutvustab tööd ja sisaldab ka väitekirja. Järgneb uurimistöö põhiosa, mis on jagatud lõikudeks, millest igaühel on eraldi teema. Enamikul juhtudel lõpetab paberi kokkuvõte ja kordab väitekirja. Sellele järgneb sageli referaadi koostamiseks kasutatud allikate bibliograafia. Lihtsus ja selle standardse uurimistöö struktuuri järgimine on sageli parim viis, kui õpetaja või professor pole teisiti juhendanud.