Kas teid või kedagi, kes teile meeldib, mõjutab selektiivne mutism? Selektiivne mutism on suhteliselt haruldane häire nii lastel kui ka täiskasvanutel, mis põhjustab kõnevõimetust teatud olukordades (nt klassiruumis), kus on oodata rääkimist, hoolimata võimest rääkida normaalselt teistes olukordades. Arvatakse, et selektiivne mutism mõjutab 0,1–0,7% elanikkonnast, kuid tõenäoliselt ei teatata sellest seisundist, kuna üldsus mõistab seda haigusseisundit halvasti. Sümptomid algavad tavaliselt 2,7–4,2 aasta vanuselt. See artikkel pakub mõningaid näpunäiteid, kuidas ületada selektiivset mutismi ja minimeerida selle kahjulikku mõju mõjutatud inimese sotsiaalsele toimimisele.
1
Kontrollige, kas teie, sõber või kallim vastate valikulise mutismi kriteeriumidele: Järjepidev suutmatus rääkida konkreetsetes sotsiaalsetes olukordades (nt koolis), kus on oodata rääkimist. Võime rääkida ja tavaliselt suhelda asjaolud.Rääkimisvõimetus teatud olukorras avaldab negatiivset mõju sotsiaalsetele ja akadeemilistele funktsioonidele.Sümptomid kestavad kauem kui üks kuu, välja arvatud esimene koolikuu (uue keskkonnaga kohanemine võtab aega). põhjuseks on kõnekeele mittetundmine antud sotsiaalses olukorras (st tüdrukul, kes valdab mõnda teist keelt, kes oskab väga vähe inglise keelt ja jääb vaikseks olukordades, kus räägitakse inglise keelt, ei esine selektiivset mutismi!) Sümptomeid ei saa seletada muu puue, nagu autism/Aspergeri sündroom, skisofreenia või üldised psühhootilised häired. Rääkimisvõimetus ei tulene mitte valikust, vaid pigem äärmisest ärevusest, mis takistab indiviidi ma rääkimast.
2
Tunnistage, mil määral mõjutab selektiivne mutism teie igapäevast toimimist. Selektiivsest mutismist ülesaamiseks peate esmalt mõistma, kuidas see teid mõjutab. Uurige välja konkreetsed asjaolud, mille korral te ei saa rääkida. Näiteks võib laps eakaaslastega normaalselt rääkida, kuid ei saa rääkida täiskasvanutega. Teine laps võib kodus rääkida ja käituda täiesti normaalselt, kuid koolis vaikib. Tehes kindlaks konkreetse olukorra, kus selektiivne mutism avaldub, saate aidata suunata oma jõupingutusi selektiivse mutismi ületamiseks nendes tingimustes.
3
Kui saate teisi aidata, proovige selektiivsest mutismist järk-järgult üle saada “Stimulus Fadingi tehnikaga”: kontrollitud keskkonnas (kus abi on kergesti kättesaadav) suhelge kellegagi, kellega saate mugavalt suhelda. Seejärel tutvustage vestlusega liitumiseks järk-järgult teist inimest, kellega suhelda. Alustage kõige mugavama inimesega, kellega saate rääkida, ja liikuge järk-järgult kõige ebamugavama inimeseni, kellega saate rääkida. Selle tehnika idee seisneb selles, et ärevus, mille tekitavad inimesed, kellega suhtlemisel tunnete end ebamugavalt, “kaob”, kui see stiimul on seotud teise inimesega, kellega suhtlemisel tunnete end väga mugavalt.
4
Kui ülaltoodud tehnika ei tööta täielikult või seda ei saa hõlpsasti teostada, proovige ületada selektiivne mutism, kasutades “Süsteemilist desensibiliseerimise tehnikat”: esmalt kujutlege end olukorras, kus te ei saa rääkida, seejärel kujutage ette rääkimist, seejärel proovige inimestega suhelda. selles stsenaariumis kaudselt, nt. kirja, e-kirja, kiirsõnumi, veebivestluse jne kaudu. Seejärel jätkake suhtlemist, näiteks telefoni teel, seejärel suhtlege vahemaa tagant ja lõpuks vahetuma suhtluseni. See meetod on väga tõhus ka paljude teiste ärevushäirete, näiteks spetsiifiliste foobiate puhul. Selle meetodi mõte on saada üle ärevusest, mis põhjustab kõnevõimetust, puutudes järk-järgult kokku ärevust esilekutsuva stiimuli suureneva tasemega, muutudes lõpuks piisavalt tundlikuks, et tegelikust olukorrast üle saada.
5
Harjutage vastavalt vajadusele igasuguse suhtlusega; tunnete end mugavalt tähelepanu saamisel, käe tõstmisel, noogutamisel/pea raputamisel, osutamisel, kirjutamisel, silmside loomisel jne. Tutvustage rääkimist vähehaaval ja rääkige järk-järgult veidi rohkem. Suurendage mugavuse taset järk-järgult. Äärmiselt suure ärevuse tõttu on ülioluline saada teistelt võimalikult palju abi ja julgustust. Proovige oma hääle helisalvestisi ja seejärel taasesitada kõnet, et rääkimise mugavust suurendada – seda tehnikat tuntakse kui kujundamist. Harjutage sosistamist avalikus kohas, näiteks kontoris või klassiruumis koos sõbra/vanema või õpetajaga, ja harjutage helitugevuse järkjärgulist suurendamist rääkimise tasemele.
6
Kasutage “Situatsioonijuhtimist”, mille abil saate ärevust tekitavates olukordades rääkimise eest lihtsa tasu.
7
Keskenduge positiivsele mõtlemisele, et aidata ärevusest üle saada. Selle asemel, et mõelda “Ma ei saa rääkida…”, mõelge “Ma võin proovida rääkida ja teha selle võimalikuks, kui ma sellega töötan!”
8
Mõistke, et liblikad (närvilisus või isegi värisemine) on teatud olukordades tavalised; seega peaksite alustama väiksematest rühmadest. Avaliku esinemise tundidest võib kasu saada esitluste tegemise õppimiseks ja isegi väikestes kohtades, näiteks tööintervjuudel. Meelelahutajad ja teised avalikud esinejad harjuvad suurele kuulajaskonnale esinedes või lauldes stressiga. Mõnikord aga pöörduvad isegi kogenud meelelahutajad uimastite poole, et proovida neid stressirohkeid tundeid kontrolli all hoida, laval lõõgastuda. Hilisemas karjääris, olles loomupäraselt lõdvestunud, võib tekkida soov tunda endist elevust, kui seda üldse harva tunda. Sageli vaadatakse pealauas või laval üksteisele otsa, et pakkuda tuge ja saada naeratust või tunnustavat noogutust. Nii uute sotsiaalsete olukordadega kui ka suuremates, rahvarohketes kohtades on suur stress.
9
Raske selektiivse mutismi korral ei pruugi ülaltoodud meetodid puude ületamiseks piisavalt töötada. Sel juhul peaksite otsima professionaalset abi ja selektiivse mutismiga toimetulemiseks võib osutuda vajalikuks ravimite kasutamine. Levinud ravimid, mis on ette nähtud ärevuse vähendamiseks, et võimaldada rääkida ja suhelda, on fluoksetiin (Prozac) ja teised selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI-d). Ravimite kasutamine tuleks kombineerida ülalnimetatud tehnikate ja ärevuse vähendamise tehnikate korduva praktiseerimisega, et tagada selektiivsest mutismist ülesaamise tõenäosus.