Veebiaadressi sisestamine ja konkreetsele saidile minemine on lihtne! Peate leidma lehe ülaosast pika valge aadressiriba ja seejärel sisestama sellele ribale oma aadressi. Otse veebisaidile minemiseks vajutage sisestusklahvi. Veenduge, et aadress oleks õige! Lugege edasi konkreetsete vormide ja nippide kohta, mis võivad aidata teil paremini mõista, kuidas Internetis navigeerida.
1
Otsige üles aadressiriba. Tavaliselt on see pikk valge riba teie brauseriakna ülaosas. Tippite sellele ribale veebiaadressi (õige vormiga), seejärel vajutage veebisaidi külastamiseks sisestusklahvi.
2
Veenduge, et te ei kirjutaks otsinguribale. Otsinguriba on tavaliselt tähistatud otsingumootori logo (Google, Bing jne) ja suurendusklaasi ikooniga. Veebisaidi leiate endiselt, kui sisestate aadressi otsinguribale, kuid see võtab veidi kauem aega. Kui leht, millele pärast aadressi sisestamist lähete, on otsingumootor, sisestate võib-olla otsinguribale, või teie arvutis võib olla nuhkvara.
3
Klõpsake aadressiriba sees olevat tühikut. Kasutage ↠tagasilükkeklahvi, et kustutada kõik muud sõnad, mis juba täidavad aadressiriba. Kui riba on selge, peaksite nägema vilkuvat vertikaalset joont: see näitab, kus teie sisestatud sõnad ilmuvad.
4
Sisestage aadressiribale oma veebiaadress. Veebiaadressi nimetatakse sageli URL-iks: Uniform Resource Locator akronüüm. URL (või veebiaadress) on viide konkreetsele lehele või “ressursile” keset tohutut omavahel ühendatud Interneti. URL-il on kaks põhiosa: protokolli identifikaator ja ressursi nimi. Protokolli identifikaator ja ressursi nimi on eraldatud kooloni ja kahe kaldkriipsuga.Protokolli identifikaator: URL-i esimest osa nimetatakse protokolli identifikaatoriks. See näitab, millist protokolli kasutada. URL-i http://example.com puhul on protokolli identifikaator http.Ressursi nimi: URL-i teist osa nimetatakse ressursinimeks. See määrab IP-aadressi või domeeninime, kus ressurss asub. URL-i http://example.com puhul on ressursi nimi example.com.
5
Ärge viitsige protokolli identifikaatorit välja kirjutada, kui teil pole vaja jõuda krüpteeritud saidile. Te ei pea protokolli tippima, välja arvatud juhul, kui soovite kasutada muud protokolli kui vaikeprotokolli. http:// on enamiku lehtede vaikeväärtus, kuid lehtedel, nagu vormid või sisselogimisandmed, peaks olema https://. See tähendab, et teave on krüptitud ja takistab teabe pealtkuulamist. Teie brauser ei pruugi URL-is protokolli kuvada. Kontrollige lukuikooni, mis näitab, et leht on turvaline https:// sait. Pöörake tähelepanu hoiatustele, mis võivad teie brauseris olla lehe turvasertifikaadi kohta. Interneti algusaegadel pidid kasutajad sisestama protokolli identifikaatori iga kord, kui nad soovisid konkreetset veebilehte külastada. See pole enam vajalik.
6
Tippige alamdomeen: www. www on tegelikult vaid veebilehtede vaikealamdomeen ja seda ei pea URL-i sisaldama. Siiski võivad saitidel olla ka muud alamdomeenid peale www, näiteks video.google.com. Lisage kindlasti alamdomeen, kui see on osa URL-ist.
7
Sisestage domeeninimi. example.com on domeeninimi, millele järgneb teise taseme domeen .com. See on miinimum, mida tavaliselt veebisaidile jõudmiseks vaja on. Veenduge, et kirjutaksite kõik täpselt õigesti ja veenduge, et kasutate õiget teise taseme domeeni. Mõned teise taseme domeenid on reserveeritud kindlatele asukohtadele või tööstusharudele. Näiteks .ca on reserveeritud Kanada veebisaitidele ja .gov on reserveeritud valitsuse veebisaitidele. Kui sisestate domeeninime, kuid saiti ei kuvata, võite proovida vale domeeni. Kontrollige õigekirja ja veenduge, et kirjutaksite õiget asja. Kui lehte ikka ei kuvata, võib sait olla kadunud.
8
Sisestage saidi konkreetsele lehele liikumiseks faili tee. Kui soovite minna otse veebisaidi konkreetsele lehele, peate sisestama faili tee. Failitee järgneb alati märgile “/”. URL-is olev “/” tähistab veebisaidi alamkataloogi. Iga “/” tähistab, et laskute saidile ühe taseme võrra sügavamale. Failiteele järgneb faili nimi ja mõnikord faililaiend “example.com/subdirectory/filename.html”. Enamik URL-e ei vaja faililaiendit – see täitub automaatselt. Siiski on sageli vaja kaasata. Veenduge, et sisestaksite õige failitee, kuna /page.php ja /page.html on täiesti eraldi failid
9
Võimalusel kasutage arvuti kopeerimisfunktsiooni. Pikkade tähemärkide ahelaid käsitsi aadressikasti kopeerides võite teha suurema tõenäosusega vea. Kui teil on juurdepääs veebiaadressi tekstile, kopeerige ja kleepige see aadressiribale.
10
Mõistke parameetreid ja ankruid. Aadressiribale võivad ilmuda kummalised tähemärgid: Â ?, # ja numbrite jada. Te ei pea nende pärast muretsema, välja arvatud niivõrd, kuivõrd peate teatud kindlatele saitidele jõudmiseks numbriahelad välja kopeerima. A “?” kus numbrid/tähed järgnevad URL-ile, nimetatakse parameetriks. Parameetrid genereeritakse automaatselt ja neid pole vaja sisestada. “#”, millele järgnevad tähed/numbrid, nimetatakse ankruks. Mõnikord on veebisaitidel lehel määratud teatud punktid, mis võimaldavad teil otse lehel konkreetsesse kohta hüpata. Leht kerib automaatselt ankru leidmise kohani.