Võitlusmeedikuks väljaõpe eeldab põhikoolituse ja meditsiinilisi oskusi andva täiendkursuse läbimist. Enne koolituse alustamist ei ole vaja erikraadi, välja arvatud keskkooli lõputunnistus või samaväärsuse tunnistus. Sõjaväes on vaja ka kvalifitseeritud arste ja õdesid, et pakkuda kõrgetasemelist arstiabi lahingumeedikute poolt ravile toodud patsientidele. Pärast sõjaväeteenistust võib endine lahingumeedik olla võimeline töötama esmareageerijate meeskondades ning haiglates, hooldekodudes ja sarnastes keskkondades.
Esimene samm inimese jaoks, kes soovib saada lahingumeedikuks, on füüsiline vorm. Meditsiinitöötajad, keda mõnes filiaalis tuntakse ka korpusemeestena, peavad värbamiseks suutma läbida sobivuse standardid ja säilitama oma vormi. Värbajad võivad anda teavet nii treeningstandardite kui ka treeningprogrammide kohta, kuid sellised tegevused nagu jooksmine, jalgrattasõit ja ujumine võivad aidata inimestel valmistuda. Samuti on vaja olla hea iseloomuga, sest värvatuid võidakse moraalsetel põhjustel tagasi lükata.
Võitlusmeediku ametikohale kandideerijatel võib olla vaja sooritada kutseoskuste test. Test annab teavet potentsiaalselt sobivate ametikohtade kohta ja võimaldab värbajal soovitada konkreetset töökohta. Kui värbaja kavatseb saada lahingumeedikuks, on hea mõte arutada seda värbajaga. Pärast värbamist osalevad uued sõjaväelased baasväljaõppel, et saada orientatsioon sõjaväeellu.
Võitlusmeediku kandidaadid saadetakse täiendõppele, mis kestab tavaliselt 16 nädalat. Sellel lahingumeedikuks saamise koolitusel veedavad õpilased aega klassiruumis ja simuleeritud lahinguvälja keskkondades. Töö on kurnav ja väga nõudlik, kuna õpilased peavad omandama laia hulga oskusi enne, kui nad on aktiivseks tööks valmis. See koolitus sisaldab tavaliselt orienteerumist eksamite tegemisel, hingamisteede kindlustamisel, ravimite manustamisel ja patsientide pakkimisel meditsiiniasutustesse transportimiseks.
Pärast lahingumeediku väljaõppe läbimist saab meediku üksusesse määrata. Meedikud annavad esmaabi nii aktiivsel tegevusel kui ka tuge, kui üksus on baasis. See töö nõuab täiendõpet, et olla kursis esmaabistandarditega ja õppida tundma uusi tehnikaid. Ka lahingumeedikud peavad säilitama relvakvalifikatsiooni. Ajalooliselt olid meedikud relvastamata, kuna neid peeti mittevõitlejateks, kuid kaasaegse sõja muutuv nägu on muutnud paljude sõjaväelaste jaoks vajalikuks relvastada oma meditsiinipersonali enda ja teiste turvalisuse huvides.