Väärkohtlemise üle elanud kogevad sageli abituse, madala enesehinnangu ja häbi tunnet kaua pärast väärkohtlemise lõppu, kuid te ei pea nende tunnetega igavesti elama. Enesehinnangu taastamine pärast seda, kui vägivallatseja on selle maha võtnud, ei ole lihtne ega kiire protsess, kuid see on täiesti teie võimuses. Enesehinnangu taastamise protsessi käigus pidage meeles, et olete enda suhtes leebe ja kannatlik. Oled läbi elanud traumaatilise katsumuse ja paranemisega ei saa kiirustada.
1
Tehke nimekiri oma positiivsetest omadustest ja saavutustest. Mõelge tehtud asjadele, mille üle olete uhke, nagu ametikõrgenduse saamine või kolledžisse registreerumine. Proovige olla objektiivne ja kirjutage üles kõik, mis pähe tuleb. Lisage need omadused või omadused, mis teile enda juures kõige rohkem meeldivad, näiteks huumorimeel või vastupidavus. Samuti saate üles kirjutada komplimente, mida teised inimesed on teile varem teinud. Kui teil on raske olla objektiivne, paluge end aidata sõbral. Lugege seda loendit sageli. Võite seda isegi endaga kaasas kanda, kui teil on vaja seda koolis või tööl viidata.
2
Olge oma igapäevaelus piiride kehtestamiseks enesekindlam. Väärkohtlemise üle elanutel tekib sageli passiivsus. Seetõttu võite sattuda olukordadesse, kus teie piirid pole teistele inimestele selged. Alguses võib see olla raske, kuid proovige oma arvamust avaldada ja tundeid sagedamini väljendada, et piirid väga selgeks teha. Andke endale luba olla enesekindel. Näiteks ütle “ei”, kui keegi palub teil teha midagi, mida te ei soovi. Vajadusel harjutage peegli ees ütlemist “ei”, et saaksite harjuda sellega, mis tunne on. Kasutage “mina”-ütlusi tunnete väljendamiseks, selle asemel, et neid villida. Näiteks võite öelda: “Ma tunnen end rabatuna, kui te minuga nii räägite” või “Ma ei ole sellega nõus.” Ärge tundke oma passiivsuse pärast süüdi. On teada palju struktuurseid psühholoogilisi kohandusi, mida inimesed teevad kroonilise väärkohtlemisega silmitsi seistes ja mõnikord oli ohvrite jaoks alistumine ainus viis minimeerida kahju, mida kuritarvitaja muidu võiks tekitada.
3
Rääkige teistele, mida vajate, ja avaldage sagedamini oma arvamust. Kas avastate end vastamas küsimustele selliste väidetega nagu “Ma ei tea” või “See pole oluline”? See muutub sageli harjumuspäraseks ja aja jooksul hakkab tundma end nähtamatuna või ebaolulisena. Pöörake tähelepanu sellele, mida arvate, tunnete, tahate ja eelistate ning proovige neid asju teistele inimestele edastada. Näiteks öelge teistele, et vajate raske ülesande täitmiseks rohkem aega või tuge. Võite öelda oma ülemusele: “Ma eden selle projektiga hästi, kuid vajan rohkem aega” või “Mul on tõesti vaja teist inimest, kes aitaks mul seda uurida.” Näiteks kui keegi küsib: “Kas te nagu sinine või kollane?” võite öelda: “Ma eelistaksin sinist, aitäh” selle asemel, et öelda automaatselt: “Mind ei huvita” või “See pole minu jaoks oluline”.
4
Tuletage endale meelde, et väärkohtlemine polnud absoluutselt teie süü. Väärkohtlemise üle elanud võitlevad sageli enesesüüdistamisega ja sellest võ