Patendiagendi praktikandiks saamise protsess sõltub täielikult asukohast, kuid nõuab peaaegu alati tugevat tausta teaduste ja tehnoloogia vallas ning mõningast kogemust patendiõiguse valdkonnas. Erinevates riikides on „patendipraktikant“ erinevad määratlused ja erinevad nõuded valdkonnas alustamiseks. Patendiesindajaks saamisel tuleb kõigepealt uurida oma riigi eeskirju ja seejärel kohandada oma karjääriplaneerimist, mida järgida.
Kanada ja Austraalia on näited riikidest, kus patendiagendi praktikant on keegi, kes töötab riiklikul patendieksamil õppides nooremal tasemel. Ühendkuningriigis on praktikant aga see, kes on juba sooritanud patendieksami ja töötab esimestel aastatel patendivolinikuna. USA-l pole praktikandi võimalust. Peaaegu kõik teaduse taustaga inimesed saavad USA patendiagendi eksami sooritada ja sageli piisab täieliku patendivoliniku karjääri alustamiseks ainult läbimisest.
Nendest riiklikest erinevustest hoolimata on patendivoliniku praktikandiks saamiseks üldiselt nõutav teaduslik taust. Patendid on väga keerulised intellektuaalomandi õigused, mis sõltuvad teaduslike põhimõtete, kontseptsioonide ja mehhanismide sügavast mõistmisest. Keemia, mehaanika, inseneri ja meditsiinilise biofüüsika kraadid on sageli patendikarjääri jaoks kõige kasulikumad. Enamikul juhtudel piisab praktika saamiseks bakalaureusekraadist, kuigi tööandjad eelistavad sageli kõrgtasemel kraadi. Mida rohkem haridust teil on, seda paremad on teie võimalused saada patendivoliniku praktikandiks.
Sageli on nõutav ka kogemus patendiõigusega. Kanadas ja Austraalias saate selle kogemuse, kui olete patendivoliniku praktikant või patendivoliniku praktikant, nagu seda ametikohta Austraalias nimetatakse. Austraalia õigussüsteem ei pea „advokaat” ja „advokaat” sünonüümiks ning „patendivolinik” on sisuliselt see, mida teised riigid peavad „patendiagendiks”. Nii Kanada kui ka Austraalia muudavad praktika täieõiguslikuks professionaaliks saamiseks kohustuslikuks.
Isik, kes soovib saada neis riikides patendiagendi praktikandiks, alustab tavaliselt tööotsimisega patendibüroodes ja suurte patendiosakondadega ettevõtetes. Kandidaadid on sageli abikõlblikud otse kraadiõppe programmidest, kuigi sageli on soovitav teatud töökogemus teadus- või tehnikatööstuses. Ettevõte, kes palkab kedagi patendiagendi praktikandiks, kohustub tavaliselt seda inimest juhendama ja näitama talle töö põhialuseid, jättes samal ajal aega riiklikuks patendieksamiks õppimiseks.
Enamikus riikides on patendieksam, mille esindajad ja advokaadid peavad iseseisvaks töötamiseks läbima. Praktika sellistes riikides nagu Kanada ja Austraalia on sageli analoogne praktika või patendivoliniku praktikaga, kus osalejad õpivad seda ametit nii raamatute kui ka praktilise kogemuse kaudu. Ettevõtted, kes palkavad praktikante, peavad tavaliselt pühenduma nende koolitamisele, toetades neid ka eksami sooritamise soovis.
Sellistes riikides nagu Ühendkuningriik on patendiagendi praktikandiks saamise protsess pisut erinev. Ühendkuningriik, nagu ka USA, ei kehtesta riikliku patendieksami sooritamiseks koolitusnõuet. Eksamineeritavad peavad tavaliselt tõendama, et neil on nõutav tehniline haridus, kuid peale seda on registreerimine tavaliselt avatud. Inimesed, kes sooritavad Ühendkuningriigis patendieksami, peavad läbima katseaja patendibüroo praktikandina. Selline praktika sarnaneb täistööhõivega patendivoliniku töökohtadel, kuid tavaliselt kaasneb sellega vähenenud vastutus ja palju kõrgemate agentide juhendamist.
Ühendkuningriigi struktuuri järgivates riikides praktikale pääsemine nõuab sageli vaid püsivust, võrgustike loomist ja pidevat kandideerimist. Tihti juhtub, et patendieksami sooritab rohkem inimesi, kui on vabu praktikantide töökohti, mis muudab patendimaaklerite karjääri üsna konkurentsivõimeliseks. Inimesed, kes oma praktikaperioodi läbivad, võetakse tavaliselt tööle alaliselt, mis tähendab, et voolavus on väike. See tähendab ka seda, et palju sõidab hea praktikandi töökoha peale. Võtke aega oma võimaluste uurimiseks ja otsige ametikohti, mis sobivad hästi teie oskuste, koolituse ja huvidega.