Inimesel võidakse diagnoosida paranoiline isiksusehäire, kui ta on teiste suhtes äärmiselt umbusklik ja kahtlustav. Paranoilise isiksusehäire tavalisteks sümptomiteks on uskumine, et inimesed valetavad pidevalt teistele või üritavad nendega manipuleerida, usk, et privaatset teavet jagatakse vabalt, arvamine, et varjatud sõnumid on kodeeritud igapäevastesse asjadesse või olukordadesse või uskumine, et partner või abikaasa petab, isegi kui tõendeid pole. Paranoiline isiksusehäire võib oluliselt mõjutada inimese igapäevaelu ja seetõttu on oluline pöörduda vaimse tervise spetsialisti poole.
1
Hinnake enesetapuriski. Kui inimene on aktiivselt pettekujutelm, võib see suurendada enesetapuriski. Inimene võib arvata, et inimesed plaanivad probleeme või üritavad teda tappa. Kõiki enesetapuriske tuleks võtta tõsiselt. Kui isikul on isiklikult esinenud enesetapumõtteid või ta on varem enesetapukatse teinud, tuleb enesetapuriski tõsiselt võtta. Küsige, kas perekonnas on esinenud enesetappe. Kui keegi ohustab tema elu, otsige kohe abi. Viige inimene erakorralise meditsiini osakonda või helistage kiirabiteenistustele. Lisateavet leiate jaotisest Kuidas aidata kedagi, kes mõtleb enesetapu sooritamisele.
2
Tegelege igasuguse vägivallaohuga. Kui inimene on teiste suhtes liiga umbusklik, võib vägivalla oht olla suurem. Paranoiliste isiksusenähtudega inimestel on tõenäolisem vägivaldne isiklik ajalugu ja nad käituvad kahjuliku käitumisega. Vägivalla ohu korral eemaldage kõik esemed, mida saab relvana kasutada. Nende hulka kuuluvad relvad, noad või muud ohtlikud esemed majast. Kui ohutus on suur probleem ja teised inimesed tunnevad end ebaturvaliselt, viige isik erakorralise meditsiini osakonda.
3
Ravige raskeid sümptomeid haiglaravi kaudu. Kui sümptomid on rasked, võib osutuda vajalikuks psühhiaatriline haiglaravi. Haiglaravi võib osutuda vajalikuks, kui inimene ei saa enda eest hoolitseda (nt ei hoolitse elementaarse hügieeni eest, ei tasu arveid või ei ilmu tööle). Haiglaravi võib osutuda vajalikuks ka siis, kui isik ohustab ennast või teisi, näiteks ähvardab enesetapu või mõrvaga. Kui peamised sümptomid on ravitud, võidakse inimene üle viia päevaraviprogrammi, elukohaprogrammi või ambulatoorsele ravile.
4
Töötage isiksusehäiretele spetsialiseerunud ravimeeskonnaga. Oluline on leida ravimeeskond inimestega, kes kõik tunnevad isiksusehäireid. Kuna isiksusehäired on pidevad, on oluline teha ravimeeskonna osana koostööd mitme spetsialistiga. Ravimeeskonda võivad kuuluda esmatasandi arst, terapeut/psühholoog, psühhiaater, apteeker, sotsiaaltöötaja ja pereliikmed. Ravimeeskonna olemasolu tähendab, et kõik inimesed töötavad koos, et ravi pakkuda.Paranoilise isiksusehäirega inimesel võib tekkida kahtlus töötades koos mitme spetsialistiga. Rääkige iga inimese rollist ja sellest, miks on meeskonna olemasolu oluline.
5
Leidke spetsialiseerunud terapeut. Psühhoteraapia on isiksusehäirete ravi oluline osa. Paranoilise isiksusehäire ravi võib olla keeruline, kuna inimene võib olla teiste suhtes umbusklik, mis võib ulatuda terapeudini. Kuid pidev ravi võib olla tõhus. On oluline, et inimene tunneks end teraapias mugavalt ega tunneks terapeudi suhtes kahtlust. Leidke terapeut, kes toetab ja keda inimene tunneb, et saab usaldada. Otsige terapeudi, kellel on maine isiksusehäirete ravis.
6
Jätkake käimasolevat ravi. Paranoilise isiksusehäirega inimesed lõpetavad sageli ravi liiga vara. Isik võib hakata terapeudi kahtlustama ja lõpetada seansid järsult. Kui inimene hakkab terapeuti umbusaldama, peab terapeut olema oma vastuses ettevaatlik ja mitte vaidlustama uskumusi karmilt. Kui ravi järsult katkestatakse, võivad sümptomid uuesti ilmneda või jätkuda. Looge teraapia algusfaasis usaldus ja avatus. Koostöösuhe on oluline, et teraapia oleks tõhus.
7
Küsige, kas psühhiaatrilised ravimid on sobivad. Üldiselt ei soovitata ravimeid võtta, kuna need võivad tekitada mürgistuse või meelekontrolli kahtlusi. Kui kasutatakse ravimeid, peavad need olema lühikesed, et leevendada raskeid sümptomeid. Oluline on arutada ravimeeskonnaga ravimite kasutamist ning jälgida ravimitega seotud mõtteid ja tundeid. Mõnikord võidakse inimestele määrata ärevusvastaseid ravimeid, kui paranoia põhjustab tõsist ärevust ja/või agitatsiooni. Antipsühhootilisi ravimeid võib välja kirjutada ka petlike mõtete raviks, mis võivad kahjustada ennast või teisi.
8
Vähendage inimese stressi. Paranoiline inimene on alati valvel tajutava ohu eest. Selline tähelepanelikkus ja kahtlus võib põhjustada äärmist stressi. Kuigi võib olla raske inimest veenda, et ohtu pole, on võimalik uskumustest tulenevat stressi vähendada. Distressi sümptomiteks võivad olla suurenenud ärrituvus, erutuvus, emotsionaalne valvsus ja mõnikord vaenulikkus. Üks viis stressi vähendamiseks on lõõgastustehnikate harjutamine. Lõõgastus võib hõlmata järkjärgulist lihaste lõdvestamist, joogat ja sügavat hingamist. Teisteks stressi vähendamise viisideks on treenimine ja negatiivsete mõtete proovile panemine. Inimene saab õppida oma stressist rääkima, selle asemel, et tegutseda kasutute strateegiate, näiteks teiste kõrvalehoidmise asemel.
9
Vähendage sotsiaalset isolatsiooni. Paranoilise isiksusehäirega inimesed võivad end sotsiaalselt isoleerida oma veendumuste, sobimatute sotsiaalsete suhtluste ja halbade sotsiaalsete oskuste tõttu. Isolatsioon võib sümptomeid suurendada, mistõttu on oluline, et inimene oleks teistega seotud. Julgustage inimest leidma sotsiaalset hobi (nt lauamänge mängima või rühmatreeningu klassiga liituma) või veetma aega perega. Kui täiskasvanutega suhtlemine on keeruline, võib inimene veeta aega õetütarde ja vennapoja või teiste pereliikmetega. Vajadusel saab tegevust juhendada. Lemmiklooma võtmine on veel üks võimalus, kui inimene saab looma eest hoolitsemise eest vastutada. Eelkõige pakuvad koerad seltskonda, abistavad füüsilist tervist ja aitavad vähendada ärevust.
10
Parandage inimese sotsiaalseid oskusi. Paranoilise isiksusehäirega inimestel võivad puududa sotsiaalsed oskused ja nad käituvad sotsiaalsetes olukordades kohmakalt. Nad võivad olla oma paranoiasse nii haaratud, et jätavad kasutamata võimalused teistega normaalselt vestelda. Ümbritsege isik teiste inimestega, kes on valmis pidama tavalisi vestlusi, ja lähenege inimesele hinnangutevabalt. Teraapia võib aidata suunata sotsiaalsed arutelud paranoiast rääkimisest kõrvale tavalisematele vestlusteemadele.
11
Tõsta eneseteadlikkust. On oluline, et inimene õpiks aktsepteerima ja mõistma oma haavatavuse tundeid. Pakkuge inimesele võimalusi eneseväärtuse äratundmiseks ja laiendamiseks. Need eneseteadvustamise tehnikad võivad aidata inimesel oma tundeid tuvastada ja emotsionaalsele kogemusele erinevalt reageerida. Kui olete hea sõber või pereliige, viige õrnalt inimese teadlikkus mõtetesse ja tunnetesse. Emotsionaalne sildistamine võib olla kasulik. Öelge: “Tundub, et tunnete end täna kurvalt” või: “Ma märkan, et olete täna rohkem ärritunud.” Teraapia võib olla abiks eneseteadvuse tõstmisel. Terapeut võib aidata arendada teadlikkuse oskusi ja aidata inimesel neid oskusi praktiseerida.
12
Hoolitse enda eest ja otsi tuge. Kui olete PPD-ga isiku hooldaja, on teie jaoks oluline saada vajalikku tuge ja hooldust. PPD-ga lähedase eest hoolitsemine võib olla uskumatult stressirohke ja aeganõudev, mistõttu võite oma vajadused tähelepanuta jätta. Muutke oma enesehooldus prioriteediks ja pöörduge abi ja toetuse saamiseks teiste inimeste poole. Rääkige oma olukorrast sõprade ja pereliikmetega ning paluge abi. See võib tähendada teile vaba päeva andmist või lihtsalt tunniks tulekut, et saaksite teha enesehooldustoiminguid, nagu vannis käimine, soengu kujundamine või uinaku tegemine. Uurige hooldajate tugigruppe. Küsige oma arstilt oma piirkonna hooldajate tugigruppide kohta või uurige veebist, et saada ühendust inimestega, kes on sarnases olukorras. Otsige endale terapeut. Kui teil on raskusi oma emotsioonidega toimetulekuga või kui vajate lihtsalt kedagi, kellega rääkida, võib olla hea mõte leida endale terapeut.