1970. aastate naftakriisil oli USA-le tohutu poliitiline, sotsiaalne ja majanduslik mõju ning selle vastukaja on tunda tänaseni. See sündmus illustreeris dramaatiliselt Ameerika sõltuvust fossiilkütustest ning tekitas palju küsimusi riigi energiapoliitika ja energiavarustuse kindluse kohta.
Mitmed sündmused tõid kaasa 70ndate energiakriisi. Esimene oli energiatarbimise dramaatiline kasv, kuna USA tarbis proportsionaalselt oma rahvaarvuga tohutu protsendi maailma energiast. Kodumaine naftatootmine langes samal ajal, mistõttu riik toetus tugevalt välismaisele naftale ning 1973. aastal kehtestati USA-le poliitilistel põhjustel OPECi embargo. OPECi Lähis-Ida liikmed soovisid protesteerida Ameerika osaluse vastu käimasolevas konfliktis Iisraeliga ning need riigid tabasid riiki, kus see haiget tegi, jättes nad ilma naftast 1973. aastal ja uuesti 1977. aastal.
Üks embargo vahetumaid tagajärgi oli piiratud pakkumise ja suure nõudluse tõttu hüppeliselt tõusnud energiahinnad. Jõustus normeerimine, kus naftasaaduste tarneid jagati ettevaatlikult välja ratsioonikaartide ja lipusüsteemidega, mille raames said inimesed osta kordamööda gaasi ja muid kütuseid numbrimärkide alusel. Samal ajal kahanes aktsiaturg radikaalselt – sündmus, mis ennustas naftahinnaga seotud tulevasi aktsiaturgude ebastabiilsust.
1970ndad olid ka ajastu, mil keskkonnakaitse oli muutumas peavooluks. Keskkonnakaitsjad jõudsid paljude arvates “hullude äärealadest” sotsiaalse teadvuse südamesse, kuna väitsid, et suur energiatarbimine kahjustab keskkonda ja halvab USA-d. Energiakriis koos suurema huviga keskkonnakaitse vastu tõi kaasa huvi tõusu alternatiivsete energiaallikate ja kütusetõhususe vastu.
Poliitiliselt nägi valitsus kriisiga toimetulekut vaeva. Umbes samal ajal lahvatas ka Watergate’i skandaal, mistõttu oli Nixoni administratsioonil raske teha tootlikke poliitilisi otsuseid. Kui Ford ja hiljem Carter juhtimise üle võtsid, püüdsid nad probleemi mõtestada. Sel perioodil asutati mitmed valitsusasutused, sealhulgas energeetikaministeerium, et kujundada poliitikat ja muuta ameeriklaste energiakasutusviisi.
Kütusesäästlikkuse suurendamiseks kehtestati riiklik kiiruspiirang 55 miili tunnis (90 kilomeetrit tunnis) ja kütusenõudluse vähendamiseks viidi üle suveaeg. Need kehtestatud kokkuhoiumeetmed toetasid USA energiapoliitika üldisemat uurimist, kusjuures mõned ameeriklased protestisid selliste meetmete vastu väitega, et need rikuvad inimeste õigusi või tekitavad liigseid raskusi.
Energiakriisi üks kaugeleulatuvamaid tagajärgi oli kasvav teadlikkus vajadusest tagada riigi energiavarustus. Mure energia pärast viis USA-d Lähis-Ida poliitikasse tugevalt kaasa lüüa, kuna kartis 1970. aastate embargode kordumist ning riik alustas ka agressiivsemat nafta- ja gaasiuuringut oma piirides, et suurendada omamaist tootmist. See periood Ameerika ajaloos tõi esile tõsiasja, et energia oli kriitiline poliitiline probleem ja et USA ei saa endale lubada, et tulevikus ei teatataks.