Mitmekliendiserver on arvutivõrkude tarkvaraarhitektuur, mille puhul kliendid, milleks võivad olla põhitööjaamad või täisfunktsionaalsed personaalarvutid, küsivad serveriarvutilt teavet. Kliendi ja serveri vahel on sageli ka tarkvaraliideseid, mida nimetatakse vahevaraks, ning võrgu marsruutimise ja protokolli tarkvara, aga ka turvatarkvara nagu tulemüürid. Sõltuvalt võrgu suurusest saavad serverid ja kliendid suhelda otse või kolmetasandilise arhitektuuri kaudu, mis pakub täiendavat töötlemist kahte tüüpi masinate vahel.
Väikeettevõtete ja kodude jaoks on kõige levinum mitme kliendi serverisüsteemi tüüp mitme kliendiga üks server. Üks server suudab korraga käsitleda kümneid kliendiarvutite teabepäringuid. Vastupidiselt levinud arvamusele ei pea serverarvuti ise selle rolli tõhusaks täitmiseks olema võrgu kiireim ja võimsaim masin.
Üks peamisi erinevusi mitme kliendiserveri võrkude puhul on see, et need võivad olla kohtvõrgud (LAN-id), mis on ühes hoones iseseisvad ja ei pruugi olla Internetiga ühendatud, või laivõrgud (WAN). Laivõrgud on mitme kliendiga serverisüsteemid, mis on jaotatud mitmes geograafilises asukohas ja peaaegu eranditult Internetiga seotud. Mõnel suurettevõttel on aga Internetist sõltumatud WAN-süsteemid. Interneti suuruse kasv, ülemaailmse veebi areng ning võrgutarkvara ja riistvara valikute suurenemine on toonud kaasa termini WAN laiema tähenduse.
Varem oli WAN üks või mitu füüsilist serverit, mis pakkusid võrgutuge paljudele klientidele. Mõiste on nüüd lahtisemalt määratletud ja WAN-i saab suures osas ehitada tarkvarale endale, näiteks pilvandmetöötluses või veebibrauserite ja veebiserverite kasutamisel. Traditsioonilisemad WAN-id kasutavad failiedastusprotokolli (FTP) ja domeeninimesüsteemi (DNS) arhitektuure. Failiedastus- ja töötlemiskiirusi WAN-ides on parandatud ka mitme keermega klientserveri kasutamisega, keskprotsessoritele (CPU-dele) ehitatud võrguga, mis näiliselt suudab täita paljusid erinevaid programmikäske üheaegselt.
Veebiserverid on mitme kliendi serveri virtuaalse hostimise tüüp. Need võrgud on täielikult üles ehitatud tarkvarale ja ei nõua kliendi- või serveriarvutite jaoks konkreetseid füüsilisi asukohti. Veebiserver toimib füüsilise serverina ja võib töötada mitmes masinas või serverimasina ühes jaotises, kus töötab korraga mitu veebiserverit. Klientarvuti on antud juhul veebibrauser, mis pääseb juurde serverile ja mida saab laadida ka erinevatest arvutitest, mis ei ole seotud ühe kindla asukohaga.
Pilvandmetöötlusel on sarnasusi varasemate aastate mitme kliendiserveri tööjaamakontseptsiooniga. Nii pilvandmetöötlus kui ka tööjaamad on klientmasinad, millel on vähe kohalikke ressursse. Peaaegu kogu pilvandmetöötlusvõrgu tarkvara on installitud serverisse endasse, näiteks tekstitöötlusprogrammid, mängud, muusika- ja videorakendused jm. Klient saab selle käitamiseks juurdepääsu sellele tarkvarale serveris. Tööjaam on monitori ja võrgu asukoht, millel on minimaalsed vahendid (nt väga väike mälu või töötlemisvõime), ja ilma serverile juurdepääsuta ei oleks see toimiv arvuti.
Veebiserveri arhitektuurid, pilvandmetöötlus ja tööjaamade konstruktsioonid on kõik katsed vähendada mitme kliendi serverivõrgu kulusid. Füüsilisi riistvararessursse või tarkvara kümnetele või sadadele kliendimasinatele mitte jaotamata on idee selles, et neile saab säästlikumalt juurde pääseda ühes keskses võimsas serveris. Nende haavatavus seisneb selles, et enamiku failide kohalikke koopiaid ei eksisteeri ja kui võrk ebaõnnestub, võivad paljud inimesed kaotada juurdepääsu oma tööle.
Nii FTP- kui ka DNS-süsteemid on põhilised mitme kliendiga suhtlemise kujundused. FTP on kiire ja usaldusväärne meetod teksti ja teatud muude failide edastamiseks, tavaliselt binaarrežiimis, üle võrgu. See oli algne edastusprotokoll, kui Internet oli suures osas tekstipõhine, enne kui tekkis ülemaailmse veebi graafiline alamhulk. Enamik Interneti-liiklusest on tänapäeval endiselt tekstipõhised FTP-edastused, mida veebikasutajad ei näe. DNS-süsteemid tekkisid ka varakult, eriti ülemaailmse veebi kasvades, et asendada tegelikud võrguaadressid Interneti-protokolli (IP) numbrite jada kujul klientidele juurdepääsetavate serverite tuttavate ingliskeelsete nimedega.