Kuidas märgata ohvrimentaliteedi märke

Kas teie või keegi teie tuttav langeb ohvrimentaliteedi ohvriks? Sellised inimesed hädaldavad sageli omamoodi häda-on-mind, arvates, et inimesed või kogu maailm on nende vastu. Korduv ohvri mängimine võib raskendada vastutuse võtmist ja lõpuks ka oma elu eest tegutsemist. Õppige ära tundma ohvrimentaliteedi tunnuseid ja astuge samme, et sellest meeleseisundist üle saada.

1
Otsige süü märke. Ohvri mentaliteedi peamine näitaja on kalduvus süüdistada oma seisundis väliseid allikaid. Võib-olla süüdistate oma abikaasat selles, et lõpetasite sõpradega väljas käimise ja tundsite end sotsiaalselt isoleerituna. Võib-olla süüdistate oma vanemaid selles, et nad ei avanud teile teatud eluvõimalusi, mis tagaksid teie edasise edu. Ükskõik, kuhu süüd suunatakse, on see sisuliselt kasutu. Kui süüdistate teisi, annate neile võimu oma elu üle, selle asemel, et oma saatust enda kätte võtta. Veelgi enam, te tõukate selle käigus inimesi eemale.

2
Tehke kindlaks, kas helistate alati teistele kaebama. Kas te kulutate enamiku nädalapäevadest hädaldades kellegi ees, kes teie probleeme või ebapiisavust kuulab? Kas märkate, et sõbrad ei võta aeglaselt teie telefonikõnesid vastu või inimesed väldivad teid tööl? Isegi parimatel suhetel on raskusi ellujäämisega, kui ühel inimesel on alati midagi halba jagada. Kaebamine võib olla ahvatlev käitumine ja lakkamatu õhutamine võib tunduda, et tunnete end pealtnäha hästi. Pidev kurtmine saadab aga su ajule sõnumi, et otsi negatiivset, mis teeb enesetunde pikemas perspektiivis ainult hullemaks.

3
Tuvastage enesepõlgus. Ebapiisava ja ebapiisavalt hea tunne on ohvri mentaliteedi keskmes. Ennast põlganud inimene suhtub endasse sageli negatiivselt ja ootab alati närviliselt, et teised märkaksid kõik tema puudujäägid. Sellise inimesega on kohutavalt raske suhtes olla, sest nad ei suuda kiitust ega komplimente vastu võtta. Keegi teine ​​võib öelda: “Vau, sa tegid selle projektiga suurepärast tööd!” ja inimene lükkab eemale komplimendi “Oh, ei, see oli Tommy, kes tegi kogu töö.” Üks viis enesepõlguse lõpetamiseks on leppida reaalsusega, et see, kuidas te ennast näete, ei ole teie jaoks ainus ega õige viis. Mõista, et teiste arusaamad sinust võivad olla erinevad, kuid vähemalt nende jaoks võivad need olla ka täpsed.

4
Otsustage, kas olete minevikus tehtud vigadest kinni jäänud. Veel üks selge märk ohvriks olemisest on minevikus elamine. Võite pidevalt oma varasemaid aastaid tagasi mõelda ja kahetseda otsuseid või tegusid, mida te ei teinud. Minevikus elamine on mõttetu, sest sinna ei saa kunagi tagasi minna. Kas avastad end kukkumas lõksu? Kui jah, siis peate tunnistama, et raiskate täna aega, keskendudes juba tehtule. Selle asemel pöörduge oleviku poole ja vaadake, milliseid samme saate siit paremaks muuta.

5
Kohalikud võrdlused. Kui avastate end pidevalt sõprade, pereliikmete või teiste tuttavate elusid uurimas ja mõtlemas sellele, kui suurepärane neil see on, hoiate end viletsuses ja ebaõnnestumises kinni. Theodore Roosevelt väitis, et “võrdlus on rõõmuvaras”, sest peaaegu võimatu on olla oma eluga rahul, kui olete alati hõivatud enda mõõtmisega teistega. Mõnel juhul võivad võrdlused tekitada konkurentsi enda parandamiseks. Näiteks Kui märkate, et töökaaslane on edu saavutamise poole teel, võite saada innustust samaväärselt pingutada. Kui aga seda ei kasutata targalt ja hoolikalt, võib see tagasilöögi anda ja teid õnnetuks jätta. Jälgige hoolikalt. kui võrrelda oma olemust, ja tuletage endale meelde, et isegi inimesed, kellel näib olevat kõik koos, tulevad toime katsumustega nagu teiegi.

6
Tuvastage väline kontrolli asukoht. Sisemise kontrolli omamine tähendab, et tunnete, et saate oma olukorra tulemust mõjutada. Välise kontrolli omamine tähendab aga seda, et tunnete, et te ei saa oma olukorra tulemust mõjutada, kuna olukord kontrollib teid. See on märk ohvrimentaliteedist. Näiteks kui teie ülemus pole teie sooritusega rahul ja annab teile negatiivse hinnangu, võite mõelda endamisi: “Ta on võimatu meeldida. Arvake, et mind vallandatakse.” See viitab välisele kontrollipunktile ja ohvri mentaliteedile. Teisest küljest võib keegi, kellel on sisemine kontrollpunkt, reageerida negatiivsele tulemuslikkuse ülevaatele ennetavamalt, näiteks mõeldes: “Olgu, see on nõme, aga mis saab. Ma teen seda selleks, et parandada oma sooritust, tagada, et mu ülemus on õnnelik ja kindlustada oma töökoht?” Töötage selle nimel, et arendada oma kontrollitunnet oma eluolude ja sündmuste üle, et ületada see ohvrimentaliteedi aspekt.

7
Teadke ohvrina tundmise õigustatud põhjuseid. Üldiselt on ohvrimentaliteedi omaksvõtmine teie jaoks isiklikult ja sotsiaalselt ebatervislik. Siiski on olukordi, kus end ohvrina tunda on õigustatud, eriti olukordades, kus olete saanud füüsiliselt või emotsionaalselt kahju. Näiteks peaaegu igaüks tunneb end haletsemise pärast, kui armuke teda on reetnud või petnud. Või pärast rasket autoõnnetust, mille tulemusel peate kasutama ratastooli. Nendele asjaoludele vaatamata on siiski oluline, et te ei laskuks enesehaletsusse ega mõtleks, kui halb teie olukord on. Positiivse tee valimine on üldiselt tervislikum ja kohanemisvõimelisem lähenemisviis ning võib pikas perspektiivis parandada teie enesehinnangut.

8
Võtke vastutus. Võtke oma probleemid enda kätte, selle asemel, et süüdistada kedagi teist igas teiega juhtuvas halvas asjas. Kui õpite võtma vastutust oma elus valitsevate asjaolude eest, on teil suurem võimalus negatiivsete olukordade lahendamiseks midagi ette võtta. Lisaks, kui annate endale tunnustust heade asjade eest, mis juhtuvad, hakkate uskuma, et võimalused on võimalikud. Lõpuks hakkate neid otsima. Hakka oma elu eest isiklikku vastutust võtma. Tugevdage ennast, uskudes, et olenemata sellest, kas olete negatiivne või positiivne, vastutate oma valikute ja käitumise eest. Ja selle aktsepteerimisega saate hakata astuma vajalikke samme, et kujundada oma elu nii, et see vastaks teie unistustele.

9
Õppige andestama. Inimene, kes on haaratud ohvrimentaliteedist, võib rikkumisi või reetmisi hoida palju kauem kui teised. Kahjuks toob viha, pahameele või valu ummikusse jäämine teie enda elule vaid hukatuse pilve. Nagu ütleb Buddha vana ütlus: “Vihast kinni hoidmine on nagu mürgi joomine ja teise inimese surma ootamine.” Andestamine on nõue, et saada üle oma ohvrimentaliteedist ja alustada oma elus positiivseid muutusi. pidage meeles, et andestamine ei tähenda seda, et nõustute või isegi unustate minevikus tehtud ülekohut, mis teile tehti. Selle asemel vaadake seda kui uut hingamist. Andestades vabastate end valust ja otsustate edasi liikuda. Andestades, proovige järgmisi strateegiaid. Mõelge häirivale sündmusele või reetmisele. Püüdke saavutada aktsepteerimist, et see juhtus teiega ja võib-olla muutis teid. Mõelge kõigile viisidele, kuidas olete pärast sündmust kasvanud. Mida see olukord teile enda kohta õpetas?Järgmine mõelge asjaosalise(te)le. Pidage meeles, et ta on inimene ja seetõttu vigane. Proovige vaadata asju teise inimese vaatenurgast. Millist vajadust ta püüdis täita, kui ta teile haiget tegi? Laske nüüd mine. Tehke sügav ja puhas laulda hingetõmmet, vabastades valu ja haiget ning hingates lootuses ja andestuses. Võite läbi viia ka rituaali, mis aitab teil andestada. Võib-olla saate oma mõtted kirja panna ja selle tükkideks rebida või põlema süüdata. Sa ei pea teist inimest üldse kaasama, kui sa ei taha. See praktika on teie jaoks.

10
Harjutage tänulikkust. Tänulik vaim on vastumürk ohvrimentaliteedile. Sellise mõtlemise juures on inimene üldiselt keskendunud sellele, mis on valesti. Tänulikkus sunnib teid keskenduma sellele, mis on õige. Kulutage iga päev mõni minut tänupäevikusse kirjutamisele. Võite kirjutada mõnest inimesest, kohast või asjadest, mille eest olete tänulik. Või võite mõelda olukordadele, mis oleksid võinud olla hullemad, kui need olid. Veetke veidi aega oma elu helgemate külgede vaatamiseks. Aja jooksul hakkate end positiivsemalt tundma.

11
Hakka kaalutletud riskivõtjaks. Üks ohvrirolli kinnijäämise negatiivne külg on see, et inimene võtab vähem riske, mis võivad tulevikus edu saavutada. Osa mineviku kahetsusest tuleneb sellest, et olete oma valikutes ja otsustes liiga turvaline. Kuigi te ei saa mineviku asjaolusid muuta, võite teha samme, et olla julgem ja julgem tulevikus. Väljuge ohvrite rööbastest, saades üle oma kalduvusest end turvaliselt mängida. Mõelge endamisi: “Mida ma teeksin, kui ma ei kardaks? “Kas ma kahetsen, et ei võtnud oma elu selles valdkonnas võimalust? “Kas mu hirm paneb mind riski üle hindama ja alahinda oma võimeid? Olenevalt sellest, kuidas neile küsimustele vastate, istuge maha ja pange kokku plaan NUTIKAS eesmärgist ja sammudest, mida saate targa ja teadliku riski tegemiseks võtta.

12
Võtke vastu kriitika ja tagasilükkamine. Nii kriitika kui ka tagasilükkamise isiklikult võtmine on hoidnud teid liiga kaua ohvrimentaliteedis. Sellest rikutud mõtteraamist välja pääsemiseks peate julgelt heitma negatiivse tagasiside teele. Kriitika ja tagasilükkamise vältimine on üsna sarnane riski vältimisega; mängite ohutult ega esita endale väljakutseid, sest kardate tagajärgi. Oluline on meeles pidada, et kriitika ega tagasilükkamine ei puuduta teid. Teise inimese ettekujutus teist puudutab neid. Teil on vabadus kaaluda mis tahes saadud tagasisidet ja seda, kas see võib teie tulevikku teenida või mitte. Kui see on nii, leidke viis selle rakendamiseks. Kui ei, raputage see maha ja jätkake.

13
Arendage oma enesetõhusust. Enesetõhusus on tunne, et saate oma olukorda mõjutada ja et teil on võime seatud eesmärke täita. Kui te ei tunne, et saate neid asju teha, võib olla kasulik oma enesetõhususe kallal töötada. Mõned asjad, mis võivad teid aidata, on järgmised: keskenduge väikestele eesmärkidele ja saavutustele. Suurte eesmärkide seadmine ja ainult suurte saavutuste tunnustamine võib teie enesetõhususe tunnet vähendada. Selle asemel keskenduge väikeste juhitavate eesmärkide seadmisele ja tähistage isegi väikest edu. Näiteks võite seada eesmärgiks treenida 30 minutit neljal päeval nädalas. Pärast iga treeningut tehke endale edu tähistamiseks õlale patsutus. Mõeldes tagasi aegadele, mil olite edukad. Mõtisklemine hetkede üle, mil teil miski õnnestus, võib samuti aidata teie enesetõhusust suurendada. Näiteks võite mõelda ajale, mil saite oma meeskonna võidupunkti või kui saite eksamil kõrge hinde. Otsite üles kedagi, kes on isetõhus. Positiivse eeskuju leidmine võib olla ka hea viis enesetõhususe suurendamiseks. Püüdke leida kedagi, kes on saavutanud selle, mida nad soovisid, nagu näiteks kraadi teenimine, edukas karjäär või kaalu langetamine. Laske endal seda inimest imetleda ja isegi modelleerige oma käitumist tema käitumise järgi.

14
Ärge andke ohvrile soovitud tähelepanu või kaastunnet. Suur osa sellest, mis hoiab inimesi ohvrimentaliteedis kinni, on teisene kasu, mida nad sellisest väljavaatest saavad. Kaebamine, enesepõlgus ja võrdlemine võivad anda inimesele kiindumust, tähelepanu või abipakkumisi teistelt. See inimene ei pruugi isegi teadlikult olla teadlik oma soovist kaastunde järele, kuid see toidab ja tugevdab käitumist. Et oma elus ohvriga toime tulla, peate õppima teda näljutama. Lõpetage lihtsalt selle inimese premeerimine selle armetu suhtumise eelistega. Võib-olla pühendasite tunde, et näidata muret järeleandmatult kaebavale sõbrale. Pigem peaksite olema selge ja täpne, et te ei mängi käitumisele kaasa. Võite öelda: “Mul on kahju seda kuulda…” ja vahetada kohe teemat. Või võite kutsuda inimest tegutsema, küsides: “Mida te sellega ette võtate?”

15
Tea, et teie kohustus pole neid “parandada”. See, et sõber või pereliige ei võta oma tegude eest vastutust, ei anna teile põhjust seda vastutust kanda. Te ei saa seda “parandada”. või lahendada tema probleeme tema eest. On tõenäoline, et teie elus võivad teid meelitada mitmed ohvrid, eriti kui teile meeldib nõu anda või teiste inimeste probleeme lahendada. Tea, et see päästjakompleks on ebatervislik nii sulle kui ka teisele inimesele. Otsige professionaalset nõustamist, et saada aru oma ebatervislikust vajadusest teistele võimaldada.

16
Seadke selged piirid. Kui tegemist on ohvriga sõbrunemisega, võib kogu teie elu selle teise inimese ümber keerleda. Selleks et aidata oma lähedast nii hästi kui võimalik, peate seadma piirid sellele, milline käitumine on vastuvõetav ja vastuvõetamatu. Õppige, kuidas öelda “ei”, kui teise inimese taotlused või katkestamised häirivad teie elu liiga palju. Olge selge millal nad saavad ja ei saa teiega ühendust võtta (nt hoiduge teiega tööl, koolis või hilisõhtul ühendust võtmast).