Finantsmaailmas on maksejõuetuse riskipreemia summa, mille investor peab maksma hüvitisena väärtpaberisse investeerimise eest, mis võib oma maksekohustusi täitmata jätta. Selle määramisel tehakse esmalt kindlaks mingi riskivaba investeering ja intressimäär, mida see investoritele tagastab. See määr lahutatakse uuritavaga sama tüüpi väärtpaberite keskmisest tulumäärast, et saada maksejõuetuse riskipreemia. Investorid, kes soovivad oma arvutustes arvesse võtta ka volatiilsust, võivad soovida korrutada riskipreemia beetaversiooniga, mis mõõdab väärtpaberi volatiilsust võrreldes teiste selle varaklassi kuuluvate väärtpaberitega.
Riskipreemia idee tuleb kõige märgatavamalt mängu siis, kui investorid ostavad võlakirju. Võlakirja ostval investoril on üldjuhul õigus regulaarsele intressimaksele ja võlakirja eest makstud preemia võimalikule tagastamisele. See tagasimaksmine ei pruugi aga toimuda, kui võlakirja väljaandjat tabab rahaline õnnetus, mis võib viia selleni, et ta võib oma maksekohustustest loobuda. Kuna see risk on olemas, nõuavad investorid tavaliselt, et emitent maksaks kokkuleppe tasakaalustamiseks maksejõuetuse riskipreemia.
Maksejõuetuse riskipreemia määramisel tuleb arvestada kahe peamise protsendimääraga. Esimene on riskivaba tootlus, mis on väheste riskidega investeeringust, näiteks valitsuse rahaga tagatud riigivõlakirjadest saadav keskmine tulumäär. Lisaks tuleb määrata ka keskmine tootlus, mis on sarnast tüüpi investeeringutelt oodatav tootlus. Nende kahe intressimäära erinevuse võtmine annab riskipreemia.
Kujutage näiteks ette, et võlakirja ostva investori valitud riskivaba intressimäär on kolm protsenti. Ostetava võlakirjatüübi keskmine tootlus on 10 protsenti. Sel juhul on maksejõuetuse riskipreemia 10 protsenti miinus kolm protsenti ehk seitse protsenti. See tähendab, et investor küsib maksejõuetuse riski kompenseerimiseks lisaks kolmeprotsendilisele riskivabale intressimäärale veel seitse protsenti tulust.
Loomulikult võib maksejõuetuse riskipreemiat mõjutada ka antud väärtpaberi volatiilsus. Sel põhjusel võivad investorid lisada oma arvutustesse beetaversiooni. Beeta, mis põhineb skaalal üks, mõõdab, kui palju rohkem või vähem volatiilne on väärtpaber võrreldes teiste samasse klassi kuuluvate väärtpaberitega. Eelmise näitega jätkates kujutage ette, et investori ostetava võlakirja beeta on 1.2, mis tähendab, et see on 20 protsenti volatiilsem kui teised oma klassis, suurendades seeläbi riski. Beeta 1.2 korrutamine eelnevalt määratud seitsme protsendi määraga tähendab, et selle võlakirja riskipreemia hüppab 8.4-ni.