Surma personifikatsioon võtab tavaliselt vormi, mida seostatakse suremisega, ja mitmed kujutised on erinevates kultuurides üsna traditsioonilised. Üks levinumaid viise, kuidas surma kujutatakse, on inimese kuju, sageli luustikuna, mis kannab musta mantlit ja kannab vikatit. Skelette seostatakse üldiselt surma ja suremisega, nagu näete paljudel kunstilistel kujutistel ja koljude kasutamisel mürgile viitamiseks. Surma personifikatsioonina saab kasutada ka muid suremisega seotud loomi või esemeid, seega otsige vareseid ja raisakotkasid või mõõku ja muid relvi.
Isikustamine on protsess, mille käigus abstraktset mõistet või ideed esitatakse füüsilisel kujul, sageli humaniseeritud viisil. Surma personifikatsioon on üsna levinud, eriti kunstiteostes, kuna see võimaldab inimestel surmaga kergemini silmitsi seista ja sellega leppida. Kuigi erinevad kultuurid võivad surma näha erineval viisil, on “grimmi lõikaja” kujutis üks levinumaid lääne tsivilisatsiooni kujutisi. See surmaversioon sisaldab tavaliselt musta kuube kandev ja vikatiga luustikku, mõnikord käes liivakell või muud ajamõõtjat.
Surma personifikatsioon eri religioonide seas kipub leidma teed ka erinevatesse kunstiloomingutesse ja kultuurilistesse ideedesse. Islami ja juudi-kristlikes traditsioonides on sageli kujutatud “surmainglit”, kes juhib sageli mõõka ja mida mõnikord kirjeldatakse paljude tiibade ja silmadega. Selle ingli vaade võib olla üsna negatiivne, sageli esitletakse seda kui kurja jõudu, mis võtab inimestelt elu.
Näete ka loomi, mida kasutatakse surma personifikatsioonina, nagu raisakotkad ja varesed. Need linnud viibisid sageli lahinguväljadel ning toitusid raipest ja surnud sõduritest, seostades neid surma ja suremisega paljude põlvkondade vältel. Otsige mürgiseid ja mürgiseid loomi, mis tähistavad surma, kuna sellise olendi hammustus või nõelamine on ajalooliselt olnud surmav.
Surma kehastus võib võtta ka ootamatuid vorme, seega otsi loomingut, mis on sihikindlalt mõeldud ebatavaliseks. Näiteks Neil Gaimani Sandmani koomiksisarjas on Surma tegelast kujutatud huumorimeele ja rõõmsa ellusuhtumisega noore naisena. Seda surma personifikatsiooni peetakse pigem juhiks, kes aitab surnutel siit maailmast teispoolsusesse liikuda, mitte negatiivse jõuna, mis tapab inimesi. Sellised kujutamised on muutunud üha tavalisemaks, nii et tänapäevaste kehastuste puhul võib näha huumorit ja ratsionaalset vaadet suremisprotsessile.