Paljud valitsusasutused ja asutused võtavad vastu aruandeid kahtlustatavate äripettuste kohta ning need võivad olla hea algus, kui tarbija, müüja või üldsuse liige usub, et ettevõte tegeleb pettusega. Samuti võib olla võimalik teatada pettusest kutseorganisatsioonile, olenevalt ettevõtte olemusest ja sellest, kas see kuulub gruppi, näiteks advokatuuri või Better Business Bureau’sse. Igal juhul on abiks võimalikult palju infot olukorra kohta ning valmisolek lisaküsimuste või murede korral kontaktandmed jätma.
Ettevõtluspettuse kahtluse korral tuleb aruandluse esimeseks sammuks mõelda, mis tüüpi pettus on seotud. See võib hõlmata identiteedivargust, maksudest kõrvalehoidumist või tarbijate eksitamist. Kõige sobivam koht aruande esitamiseks sõltub pettuse tüübist. Tarbijad, keda on isiklikult petetud, võivad soovida kaebuse esitamiseks pöörduda peaprokuröri poole. Identiteedivarguse puhul sobivad õiguskaitseorganid, samas kui maksuhaldurid tahavad kuulda maksupettustest.
Kui ettevõte kuulub professionaalsesse organisatsiooni, on hea mõte ka äripettusest sellele organisatsioonile teatada. Ta viib olukorra kohta lisateabe saamiseks läbi uurimise ja võib esitada aruandeid valitsusasutustele, peatada litsentsi oma egiidi all tegutsemiseks või hõlbustada kahju hüvitamist, näiteks kahju hüvitamist tarbijale. Need organisatsioonid säilitavad professionaalsuse kõrge taseme ja tuginevad osaliselt avalikkuse aruannetele, et tuvastada liikmed, kes ei vasta nende standarditele.
Ettevõtluspettusest teatamisel peaks teave ettevõtte ja olukorra kohta olema võimalikult üksikasjalik. See peaks sisaldama ettevõtte nime, asukohta ja kontaktteavet, kõigi nende isikute nimesid, kellega aruande esitanud isik võis suhelda, ja lisateavet, nagu mis tahes ettevõtte suhtlus. Tarbijad peaksid säilitama avalduste, avalikustamise ja muude deklaratsioonide koopiad, et nad saaksid neid kasutada äripettustest teatamiseks või vaidluste lahendamiseks.
Mõned reporterid võivad eelistada jääda anonüümseks, sest nad tegutsevad huvitatud kodanikena, selle asemel, et kurta olukorra üle, kus nad on isiklikult seotud. Valitsusasutused võivad olenevalt nende olemusest aktsepteerida konfidentsiaalseid näpunäiteid, teised aga mitte, kuid säilitavad konfidentsiaalsuse, kui inimesed esitavad aruande ja soovivad väljaspool asutust tundmatuks jääda. Peaprokurörid tavaliselt anonüümseid pettusteateid vastu ei võta, kuna osa nende tööst hõlmab olukorra lahendamist ning neil peab olema võimalus võtta ühendust tarbijaga, et arutada pettuse hüvitamist.