Pesapallis on uppuja efektiivne väljak taignast maapallide esilekutsumiseks. Kuna uppuja sarnaneb kiirpalliga, kuid kukub viimasel sekundil, kipuvad lööjad üle väljaku kõikuma, põhjustades seeläbi palli kohe kurikalt maapinnale löömise. Uppuja viskamine pole keeruline, kuid pidage meeles, et see väljak võib teatud käelihastele stressi tekitada ja seda ei soovitata noorematele viskajatele.
Uppuja viskamiseks hoidke palli sarnaselt kiirpalliga, nii, et nimetis- ja keskmine sõrm on paralleelsed õmblustega. Selle väljaku viskamisel peaks teie järelkäik olema ülekäte ja sarnane kiirpalliliigutusega, kuid paljud viskajad avaldavad oma keskmisele sõrmele täiendavat survet, mis hoiab teie kätt palliga veidi kauem kontaktis. See põhjustab täiendavat pöörlemist, mis paneb plaadi ületamisel sammu langema. Tavaliselt toimub ka uppuja viskamisel juhuslik horisontaalne liikumine.
Kannid suunavad ka randme allapoole, kui viskavad uppumist, et tekitada järsem vajumine. Kuigi see on tõhus, suurendab randme allapoole langetamine ka metsikute pigistuste ohtu. Lisaks võib see liigutus põhjustada randmele liigset pinget, suurendades seeläbi vigastuste ohtu. Veel üks miinus viskajatele, kes viskavad seda väljakut, ilmneb siis, kui väljakut ei visata õigesti ja see muutub seetõttu kiirpalliks. Enamik lööjaid reageerib sellisele väljakule ja kui nad suudavad suure osa kurikast pallile lüüa, võivad nad väljaku väljakule või kaugemale juhtida.
Kuna viska liikumine sarnaneb kiirpalli omaga, siis lööb lööja sageli väljakuga petta. Kannid, kes viskavad kannu, ei pea nii palju kiirust muutma kui teised kannud, sest kannu on nii tõhus. Teised viskajad võivad kasutada kiirusega mitteseotud väljakuid, näiteks murdepalli või vahetusmängijaid lolli löömiseks, kuid viskajad, kes viskavad hästi, võivad väljakule tugevalt toetuda ja tekitada sageli kahjutuid maapalle.