Lapse jätmine statsionaarsesse psühhiaatrilisesse raviprogrammi on ühelgi vanemal raske teha. Võite tunda muret selle pärast, mida nad saavad, süüdi, et te ei saa neid rohkem aidata, või vihane nende ahastuse pärast, mida nad teile tekitasid. Kuid lapsele vajaliku abi saamine võib tuua ka teile leevendust ja panna teie pere tervenemise teele. Alustuseks pöörake suurt tähelepanu oma lapse probleemsele käitumisele ja leidke raviprogramm, mis vastab teie pere vajadustele. Kui lubate oma lapse programmi, esitage palju küsimusi, et saaksite pakkuda parimat võimalikku tuge.
1
Pange tähele, kui teie lapse käitumine tundub olevat halb. Kui teie sisetunne ütleb teile, et teie lapsega on midagi valesti, ärge heitke seda kõrvale. Sa tunned oma last paremini kui keegi teine ja kui ta näib käituvat ebaloomulikult – isegi kui sa ei oska näpuga öelda, miks – võtke seda tõsiselt. Ärge kartke neilt ka küsida, kuidas nad end tunnevad. Avatud küsimused võivad neid avada. Näiteks kui teie lapsel on tavaliselt head uneharjumused, peaksite muretsema, kui tundub, et tal on äkki vaja vaid üks või kaks tundi (või vähem) öö kohta. See võib olla meeleoluhäire tunnuseks. Küsige teistelt oma leibkonnaliikmetelt, näiteks teistelt lastelt või abikaasalt, kas ka nemad on märganud kummalist käitumist. Nad võivad kinnitada teie kahtlust. Samuti võivad konsulteerida teiste inimestega, kes teie lapsega igapäevaselt tihedalt suhtlevad, näiteks nende treenerid või õpetajad.
2
Ärge ignoreerige vaenulikku, agressiivset või vägivaldset käitumist. Kui teie laps ähvardab regulaarselt endale või teistele haiget teha, käitub trotsivalt autoriteetidega või läheb tülli, otsige talle abi. Igasugune kontrolli alt väljunud käitumine on vaimse tervise häire punane lipp. Oletame, et teie tavaliselt vaoshoitud laps saadetakse direktori kabinetti, et ta õpetajale suu lahti ütleks. See võib viidata olulisele käitumismuutusele, mida on mõjutanud psüühikahäire või muu traumaatiline sündmus.
3
Võtke depressiivseid sümptomeid tõsiselt. Kui teie laps on olnud depressioonis üle kahe nädala, ei ole see tõenäoliselt ainult hormoonid. Laske oma lapse vaimset tervist hinnata, kui ta on käitunud kurvalt või nutuselt, ei osale enam oma lemmiktegevustes ega väljenda oma väärtusetuse või süütunnet. Ärrituvus ja vihapursked võivad samuti olla depressiooni tunnused. Kui teie laps räägib enesetapust või kui soovite surra, rääkige nendega oma muredest kohe ja hankige neile vaimse tervise ravi varem kui hiljem.
4
Rääkige oma partneri või perega. Kui vaatate oma lapse sümptomeid üle, võib olla kasulik arutada seda küsimust oma kaasvanema või mõne teise pereliikmega, kes tunneb teie last hästi. See inimene võib anda teile oma vaatenurga ja aidata teil otsuseid teha. Võite öelda: “Ma olen Ellie pärast mures. Kas olete tema juures mingeid muutusi märganud? Kas lähete minuga arsti vastuvõtule, et arutada tema võimalusi?”
5
Viige laps hindamiseks psühholoogi juurde. Kui arvate, et teie laps vajab professionaalset abi, leppige kõigepealt kokku psühholoogiga. Nad saavad hinnata teie lapse vaimset tervist ja anda juhiseid selle kohta, millist raviprogrammi peaksite otsima. Küsige oma lastearstilt saatekirja oma piirkonna maineka psühholoogi juurde. Võib-olla aitab arst teie lapse seisundit paremini mõista, kui märkate üles märkmeid mis tahes muutuste kohta. Kui teie laps vajab psühholoogilise hinnangu põhjal ravimeid, võib teie lapse psühholoog teid psühhiaatriga ühendada.
6
Küsige oma lapse arstilt või psühhiaatrilt ravivõimalusi. Kui tunnete end hämmingus ideega ise leida hea raviprogramm, paluge abi. Meditsiinitöötaja saab anda teile ülevaate teie piirkonnas saadaolevatest ravivõimalustest. Samuti saavad nad teile nõu anda, millised programmid vastavad teie lapse vajadustele kõige paremini. Võiksite öelda: “See kõik on väga oluline. Kas saate aidata mul mõista Henry jaoks mõnda muud võimalust? toimige, kui see oleks teie laps?”
7
Võtke ühendust mitme raviprogrammiga. Kui teie ja teie lapse arst olete koostanud esialgse loendi raviprogrammidest, mis on diagnoosi arvestades mõistlikud, helistage neile ja esitage küsimusi. Uurige, mis tüüpi ravi programm pakub, kui kaua tavaline viibimine kestab ja kui palju programm maksab. Samuti on hea mõte uurida, millist järelhooldust iga programm pakub. Statsionaarsed seaded stabiliseerivad sageli teie lapse hetkeseisundit ja hoiavad ära edasise languse. Järelhooldus on põhiprobleemide lahendamiseks ja edasiliikumiseks ülioluline. Enne igasse ravikeskusesse helistamist koostage oma küsimuste loend. Seejärel võrrelge oma teavet kõigi programmide kohta, et otsustada, milline neist sobib kõige paremini teie lapse vajadustega. Samuti on hea mõte võtta ühendust oma kindlustusseltsiga ja uurida, kas nad katavad teie lapse vaimse tervise ravi.
8
Viige laps hädaolukorras kiirabisse. Kui arvate, et teie laps ohustab ennast või teisi inimesi, viige ta otse kiirabisse või helistage numbril 911. Teie laps võidakse kohe haiglasse viia või ta võidakse suunata ravile mujale. Olge teadlik et teie lapse kiirabis hindamine võib võtta kaua aega – mõnel juhul kuni 24 tundi –.
9
Selgitage oma lapsele vastuvõttu. Kui olete otsustanud tunnistada, peate oma lapsega maha istuma ja arutama, mis toimub. Sõltuvalt teie lapse vanusest ja küpsusastmest võivad nad asjaolusid juba mõista. Siiski on kõige parem olla kindel, et nad mõistavad ja vaadata, kas neil on küsimusi. Võite öelda: “Josie, sa lähed ja jääd mõneks päevaks haiglasse. Ma tean, et oled olnud väga kurb ja me tahame aidata teil paraneda. Ma külastan teid nii tihti kui võimalik, okei? Kas teil on küsimusi?”Kui teie lapsel on arst, keda ta usaldab, võib olla kasulik, kui arst kinnitab talle, et on nende kasuks.
10
Veenduge, et mõistaksite programmi praktilisi aspekte. Kui lubate oma lapse ravile, küsige üksikasju raviplaani kohta, kuidas makseid hallatakse ja kas teil on seaduslik kohustus oma laps programmi sisse ja sealt välja registreerida. Samuti võite küsida oma lapse päevakava ja selle kohta, kui palju teilt oodatakse teraapias osalemist. Vanematel teismelistel võib seaduslikult olla võimalik haiglasse sisse ja sealt välja logida. Kontrollige oma elukoha seadusi, et teada saada, kas see on nii. Samuti on hea mõte uurida, millal on külastusajad ja kas saate oma lapsega telefoni teel rääkida. Küsige, kas külaskäigud on mõeldud ainult vanematele või võivad külla tulla ka õed-vennad.
11
Uurige, kuidas programm koolitöödega toime tuleb. Mõnes lastele ja teismelistele mõeldud psühhiaatrilises statsionaarses programmis on õpetajad, samas kui teised võimaldavad teil oma lapsele kooliülesandeid tuua. Rääkige programmiga enne tähtaega, et teie laps ei jääks viibimise ajal koolitööst maha. Samuti on hea mõte välja selgitada, kas teie lapse koolis on haiglaravilt naasvate õpilaste jaoks kehtestatud protokoll.
12
Pakkige oma lapsele kott. Enne lapse pakkimist tutvuge programmi juhistega. Tõenäoliselt palutakse teil kaasa võtta selliseid asju nagu kindlustusandmed, riided, tualetitarbed ja lemmikraamat või topis. Enamik psühhiaatrilisi raviprogramme keelab teatud esemed. Vältige väärisesemete, vööde, nööri või pingutusnööriga esemete või millegi terava pakkimist.
13
Arutage oma lapse hooldust tema ravimeeskonnaga. Rääkige terapeudi ja psühhiaatriga, kes teie lapsega koostööd teevad. Rääkige neile oma lapse peamistest sümptomitest, mis tahes ravist, mida ta on varem saanud, ja millised strateegiad on neid varem aidanud. Pidage meeles, et olete ka osa oma lapse ravimeeskonnast. Teie tunnete oma last kõige paremini, seega ärge kõhelge rääkimast, kui arvate, et miski ei tööta. Oluline on olla oma lapse taastumisel ennetav. Kui mõni ravim teile muret valmistab, veenduge, et teie hääl oleks kuulda. Võite öelda: “Olen mures mõne nende ravimite kõrvaltoimete pärast. Kas on muid ravimeid, mida saate välja kirjutada?”
14
Hoolitse enda eest. Lapse saamine psühhiaatrilisel ravil on stressirohke, seega hoolitsege võimalusel oma heaolu eest. Hoidke oma stressi kontrolli all, hingates sügavalt või mediteerides iga päev paar minutit. Säilitage oma üldine tervis, süües korralikult, treenides ning vältides narkootikume ja alkoholi. Tuletage endale meelde, et saate oma last tõhusamalt aidata, kui olete terve meeleseisundis. Kui teil on raskusi, kaaluge nõustaja või terapeudiga rääkimine.