Improviseerimine tähendab lihtsalt millegi tegemist spontaanselt, ette planeerimata. Kuigi idee klaveril improviseerida võib tunduda hirmutav, on vaja vaid muusikateooria põhiteadmist ning valmisolekut end lõdvaks lasta ja katsetada! Alustage oma teadmiste kogumisega klahvide, skaalade ja akordide kohta. Sealt saate proovida improviseerida tuttavate meloodiate, näiteks oma lemmikpopplaulude järgi, kasutades juhtlehti või akordikaarte. Improviseerimisega mugavamaks muutudes proovige luua oma improviseeritud palad tavaliste akordide ja lihtsate lakkumiste ümber.
1
Tutvuge levinud võtmeallkirjadega. Põhiliste muusikaklahvide tundmine annab teile tugeva aluse muusikaliseks improvisatsiooniks. Kui olete mõne võtmesignatuuriga põhjalikult tuttav, on teil lihtsam luua hästi kõlavaid meloodiaid ja harmooniaid. Alustuseks õppige selgeks peamised diatooniliste võtmete allkirjad ja nende suhtelised mollid. Üks hea viis alustada on õppida pähe “Viiendike ring”, mis näitab kõiki suuremaid diatooniliste duuride võtmeid ja nendega seotud minoorseid võtmeid.
2
Harjutage skaalasid ja arpedžoid. Kaalud ja arpedžod on peamised ehitusplokid, millest meloodiaid ehitatakse. Tutvuge põhjalikult vähemalt mõne levinud diatoonilise skaala ja arpedžoga, et saaksite hakata instinktiivselt mõistma erinevaid muusika võtmeid ja nende helisid. Alustage põhiskaala ja arpedžo harjutusvihikuga, näiteks Charles-Louis Hanoni “Virtuoos” Pianist. Samuti leiate Internetist palju tasuta skaala- ja arpedžoharjutusi.
3
Õppige duur ja moll kolmkõla akorde. Triaadi akordide õppimine annab teile suurepärase lähtepunkti harmooniate loomiseks improviseerimise ajal. Suured kolmkõlad on 3-noodilised akordid, mis koosnevad skaala juur-, terts- ja kvintnoodist. Minoorse kolmkõla loomiseks langetage kolmas noot poole sammu võrra. Kui olete kolmkõla selgeks saanud, saate katsetada keerukamate akordide koostamist. Näiteks lisage seitsmes noot juurakordi kohale, et luua septakord. C-klahvis koosneks põhiline septakord nootidest C, E, G ja B. Samuti saate luua muid huvitavaid helisid akorde ümber pöörates või akordi noote erinevas järjekorras mängides. Näiteks saate a-moll akordi A-C-E ümber pöörata, mängides selle asemel C-A-E.
4
Tutvuge mõne põhilise akordi käiguga. Enamik lääne muusika lugusid on üles ehitatud käputäie ühiste akordide käigu ümber. Kulutage veidi aega, et tutvuda mõne standardse akordi käiguga selles žanris, mida soovite mängida. Diatoonilistes akordides on akordid nummerdatud rooma numbritega vastavalt iga juurnoodi asukohale skaalal. Näiteks kui mängite C-duur, on I-akordiks C-tooniline triaad (C-E-G). Minoorsed akordid on nummerdatud väiketähtedega rooma numbritega (i, ii, iii jne). Üks levinud akordide käik, millega võite kokku puutuda, on I-IV-V-I.
5
Valige juhtleht, kui vajate meloodia väljakirjutamist. Kui te pole meloodiaga piisavalt tuttav, et seda kõrva järgi esitada, alustage pliilehega (või võltslehega). Juhtleht koosneb lihtsast meloodiast, mille saateakordid on kirjutatud pulga kohale vastavate meloodianootide kohale. Näiteks võite näha meloodiarea kohale kirjutatud “C— või “D7—. Juhtleht näitab teile, millised põhisõnad akorde, mida kasutada ja kus akordimuutused toimuvad, kuid akordide noote ei kirjutata teie eest välja. Katsetage erinevate inversioonide mängimist, akordide jagamist üksikuteks nootideks või isegi akordide täielikku muutmist!
6
Töötage akordikaardiga, kui saate meloodiat kõrva järgi mängida. Kui olete meloodiaga juba tuttav, proovige akordikaarti. Sarnaselt juhtlehele loetleb akordikaart põhiakordid, mis moodustavad laulu või muusikapala. Kui esitate laulu sõnadega, võidakse akordid kirjutada sõnade peale, et näidata, kus akordimuutused toimuvad. Kuid akordikaart ei sisalda tavaliselt noodimärke. Kui hakkate akordikaardiga rahule jääma, proovige mängida akorde koos muusikapalaga või laulda esitamise ajal laulusõnu. See aitab teil välja selgitada pala tunnetuse ja akordivahetuste parima ajastuse.
7
Proovige lisada kõndivat bassi, kasutades üksikuid akorditoone. Improviseerimisel ei pea te bassiliinis põhiliste plokkakordide mängimise juurde jääma. Proovige jagada akordid üksikuteks nootideks, mis “kõndivad klaviatuuril koos meloodiaga üles ja alla. Näiteks kui esimene takt algab C-akordiga, saate paremas käes olevatele meloodianootidele lisada veerandnoodid vasakus käes, näiteks C-E-G-C. Kõndivad bassiliinid töötavad eriti hästi džässi ja bluusi meloodiatega.
8
Kui olete meloodia selgeks õppinud, lisage paremale käele harmooniaid. Ärge piirake akorde ja harmooniaid ainult vasaku käega. Kui tunnete end meloodia ja saatega piisavalt mugavalt, võite alustada akordide ehitamist parempoolsesse osasse. Näiteks kui meloodias on F♯ ja olete D võtmes, võite lisada D või A F♯ all paremal meloodiareal.
9
Looge meloodiale variatsioone. Kasutage oma teadmisi skaaladest, arpedžodest ja akordidest, et meloodiaga veelgi rohkem mängida. Katsetage, et saada aimu, mis kõlab või tundub “õige”. Näiteks võite proovida tõusta takti lõpus, kus meloodia algselt langeb, või lisada skaala noote.
10
Valige oma improviseeritud teose jaoks võti. Kui tead oma võtit enne mängima asumist, on palju lihtsam oma impro jaoks vundamenti luua. Valige klahv, mida tunnete ja mida on lihtne mängida. Näiteks võite alustada klahviga, millel ei ole teravaid või tasaseid (mustad noodid) või on see suhteliselt vähe, nt C, A-moll, G või E-moll.
11
Looge akordi käik. Järgmiseks valige lihtne neljast akordist koosnev seeria, mille ümber oma improviseeritud pala ehitada. Teie valitud akordide käik annab muusikale erilise maitse (nt mooniline või bluusine, rõõmsameelne või kurb). Mängite neid akorde vasaku käega, et saada improviseeritud meloodiat paremas käes. Näiteks on I-V-vi-IV edenemisel “optimistlik”, samas kui vi-IV-I-V kõlab süngemalt või “pessimistlikumalt”. .†Need on mõlemad variatsioonid samale populaarsele edenemisele, kuid neil on kaks erinevat meeleolu. Katsetage oma valitud põhiakordi edenemise põhjal. Näiteks kui kasutate vi-IV-I-V, võite enne I-le üleminekut liikuda akordilt IV ja tagasi vi-sse. Enne järgmisele üleminekut saate akordi paar korda korrata.
12
Valige oma meloodia aluseks lihtne fraas. Meloodia improviseerimine on lihtsam, kui kasutate ehitusplokina põhifraasi või “lakkumist”. Valige lühike, meeldejääv meloodiajupp ühe takti pikkusega (nt 4 veerandnooti). Proovige koostada meloodia, kasutades noote üks akordidest oma edenemises. Näiteks kui mängite a-moll, võite alustada lihtsa lakkumisega, mis kõlab “E-E-C-Aâ€.
13
Esitage fraas oma edenemise ajal iga akordi kohal. Alustuseks mängige iga akordi peale sama põhifraasi. Edasiliikumisel transponeerige meloodia iga akordi jaoks sobivasse võtmesse. Analüüsige oma fraasi ja uurige nootide vahelisi intervalle ja nende seoseid saateakordiga, et saaksite seda mängida ükskõik kus klaveril. Näiteks E-E-C-A koosneb a-moll akordi viiendast, kolmandast ja tüvinoodist. Selle lakkumise esitamiseks C-akordi kohal muutke see G-G-E-C-ks.
14
Katsetage põhifraasi variatsioonidega. Kui tunnete oma põhifraasi koos kõigi edenemise erinevate akordide mängimisega mugavalt, hakake loominguliseks muutuma! Kasutades samu noote oma alguses lakkumisel, katsetage nende mängimist erinevas järjekorras või erineva rütmiga. Võite proovida lisada ka uusi noote, mis ei ole algse lakkumise osa. Proovige aeg-ajalt korrata oma põhifraasi, et meloodia ühtsena hoida. Näiteks võite seda korrata vähemalt korra iga kord, kui akordi vahetate.
15
Jätkake ka siis, kui ajad sassi. Kuigi teie impro kõlab kõige paremini, kui teil on kindel muusikateooria alus, millele tugineda, pidage meeles, et tegelikult pole reegleid! Jätkake katsetamist ja ole spontaanne ning proovige järgida voolu ja liikuge edasi isegi siis, kui tekitate heli, mis teile ei meeldi. Harjutamist jätkates saate lõpuks parema ülevaate sellest, mis töötab ja mis mitte.