Kuidas kirjutada sissejuhatust teadusliku uurimistöö jaoks

Teaduslikud uuringud püüavad jõuda objektiivse tõeni. See tähendab, et teie kui sellest kirjutava teadlase kõige olulisem ülesanne on faktide põhjalik ja selge edastamine. Kaasahaarav kirjutamisstiil on alati plussiks, kuid teilt ei eeldata, et olete suurepärane sõnaseadja. Kui teile on mugavam teha teadust kui sõnu kokku panna, pidage meeles, et kirjutate teistele oma ala inimestele. Nad on teemast sama huvitatud kui teie ja valmis kuulama, mida teil öelda on. Proovige ja astuge samm lähemale oma panuse lisamisele ülemaailmsesse teadusprojekti!

1
Alustage meetodite ja tulemuste jaotistega. Need on kõige olulisemad jaotised. Kirjutage need kõigepealt üles ja seejärel lõpetage sissejuhatuse kirjutamisega. Seda lähenemisviisi kasutades saate oma paberile viidata, et täpselt määratleda, millist taustteavet on vaja lisada.

2
Tutvustage lugejale seda teemat, mis on seotud teie uurimistööga. Esitage piisavalt üksikasju, et lugeja mõistaks valdkonna hetkeseisu ja saaks teie tulemusi selles kontekstis hinnata. Ärge üle pingutage, lisades tarbetut taustteavet, mis ei ole teie paberiga otseselt seotud. Siin on mõned näidismallid:”Olemasolevad uuringud on kindlaks teinud, et…””Teadlased kasutavad nende meetoditega kogutud andmeid selleks, et…””Hiljutised uuringud on seadnud varasemad järeldused kahtluse alla.””Valdkond on hiljuti kohandanud oma lähenemine, kuna…”

3
Rääkige lugejale, miks teie tähelepanu sellele teemale tõmbas. Üldises uurimisvaldkonnas osutage oma konkreetse õppesuuna põhjustele. See võib olla lünk uurimistöös, varasemad uuringu järeldused, mis vajasid rohkem testimist või olid mingil moel vigased, või vajadus täiendavate oluliste andmete järele. Siin on mõned näited:”Varasemad uuringud ei ole keskendunud…””Bakeri analüüs ei võtnud arvesse…””Teadlased pole veel kindlaks teinud, kas…””Selle valdkonna lisaandmed aitavad teadlastel mõista… “”Pikaaegne probleem selles valdkonnas…”

4
Näidake lugejale, et järgisite oma motivatsiooni. Esitage oma konkreetsed uurimiseesmärgid selges ja otseses keeles. Proovige seda seostada äsja öeldud motivatsiooniga, näiteks:”Me viisime selle uuringu läbi, et testida uut uurimismetoodikat…””Janseni järelduste kontrollimiseks uurime, kas…””Käesolev artikkel esitab uus teoreetiline mudel…””See katse kontrollib hüpoteesi, et….”

5
Mida teie uurimus täpselt testib? Kirjutage hüpotees, mida testisite, võimalikult selgelt ja täpselt. Selle paigutamine sissejuhatuse lõppu on hea viis meetodite jaotisse suunamiseks, kuna see aitab lugejal mõista, miks te katse niimoodi üles seadsite. Võite lisada lühikese kokkuvõtte hüpoteesi kontrollimise kohta. Mitte kõigil teadustöödel on hüpotees. Näiteks paljud uurimuslikud uuringud jätavad selle sissejuhatuse osa vahele.

6
Kerge narratiivne struktuur aitab lugejaid kaasata. Proovige leida lihtne ja selge sõnum, mis teie paberit läbib. Kas see on üllatavate tulemustega rutiinse eksperimendi lugu? Kui oluline on oma järelduste järgi tegutseda? Väljakutse mõistatuslike tulemuste mõtestamises? Selle asemel, et edastada kogu teavet samas lamedas stiilis, rõhutage neid osi, mis teile kõige rohkem huvi pakkusid või mis viisid uurimistöö ootamatus või produktiivses suunas edasi. Kuigi see fookus tuleb enamasti läbi meetodite ja tulemuste jaotistes, veenduge, et teie sissejuhatus sisaldaks samu elemente, mida hiljem artiklis esile tõstate.

7
Muudest osadest tehke kokkuvõte ainult siis, kui need on paberi jaoks olulised. Teatud ajakirjad (eriti tehnoloogiavaldkonnas) eelistavad, et autorid lisaksid sissejuhatuse lõppu iga artikli osa lühikokkuvõtte. Väljaspool konkreetseid ajakirjastandardeid pole see aga tavaliselt vajalik. Kasutage sissejuhatuse lõppu, et tõsta esile ainult töö põhijooned, mitte terved meetodid ja tulemuste jaotised. Näiteks kui tulemused on üllatavad või võivad avaldada märkimisväärset mõju, juhtige neile tähelepanu siin: ” tulemused pakuvad uusi tõendeid…”Kui kasutasite uudset tehnoloogiat või töötasite välja uue eksperimentaalse seadistuse, mainige seda siin: “Meie tulemuste põhjal suurendas katseseadistuste muutus täpsust 20%…”

8
Tsiteeri sulgudes kõige asjakohasemaid teoseid. Kui ajakiri või teie juhendaja ei anna teile muid juhiseid, kasutage tekstisiseseid tsitaate, et viidata varasematele uuringutele, mida oma sissejuhatuses mainite. Teaduslikus kirjutamises eelistatakse üldiselt panna autori nimi sulgudesse, selle asemel, et seda lause teemas kasutada. Näiteks kirjutage “Murloci jahikäitumine sõltub loodetest (Thrall 2006).” Kaasake ainult need tsitaadid, mis on lugejale kõige kasulikum. Kui teie eriala magistrant loeb kõiki teie viidatud teoseid, peaks tal olema kogu vajalik taustteave ja ta ei raiska aega üleliigsete allikate peale. Proovige vastu panna tsitaatide lisamisele, et näidata oma teadmisi või seostada oma paberit uute põnevate tulemustega ilma põhjenduseta.

9
Teadusliku kirjutamise eesmärk on selgus. Parim teaduslik kirjutis on nii selge ja otsekohene, et selle tähenduses pole võimalik segadust tekitada. Pärast sissejuhatuse lõpetamist tehke paus (magake sellel, kui teil on aega), seejärel minge tagasi ja vaadake seda seda eesmärki silmas pidades. Jagage mitme lausega laused eraldi lauseteks. Kirjutage laused ümber võimalikult lihtsas keeles. Soovitatakse kasutada teaduslikke termineid, kuid vältige muu täiustatud sõnavara kasutamist, et kõlada muljetavaldavalt. Sissejuhatus on 500–1000 sõna, välja arvatud juhul, kui ajakirjade esitamise juhised annavad teistsuguseid juhiseid. Enamik teadusajakirju eelistab tänapäeval aktiivset esimese isiku häält (” püstitasin hüpoteesi” või “me õppisime”), eriti sissejuhatuses. Kehtivad ka passiivsed häälekonstruktsioonid (“See oli hüpotees”) ja mõned ajakirjad võivad seda eelistada.