Finantstöö kirjutamine nõuab doktorandilt esmalt väitekirja väljatöötamist kas aine teoreetilises või praktilises aspektis. Lõputöö koostatud ning teoreetilise ja praktilise finantsrakenduse vahel tehtud valikuga viib kandidaat läbi lõputööle sobiva uurimistöö. Dokumendi kirjutamine ise on kolmas samm, mis peab toimuma doktoriprogrammile omases stiilis, olema grammatiliselt korrektne ja piisavalt loetav.
Peamine esimene samm rahanduse väitekirja kirjutamisel on valida teoreetilise või praktilise töö vahel. Teoreetiline lähenemine on olemuselt akadeemilisem ja arvupõhine. Praktilise rahanduse väitekirja lõputöö võib tuleneda üksikisikute, ettevõtete või valitsuste reaalsest tegevusest rahanduse areenil ja võib keskenduda sellele, kuidas rahanduse distsipliin tegelikes oludes toimib.
Lõputöö on väitekirja keskne punkt, mida uuringud toetavad või ümber lükkavad, ning sellel on mõju nii uurimistöö laadile kui ka dokumendi struktuurile. Akadeemilisema suunitlusega lõputöö puhul eeldage, et uurimistöö on olemuselt statistilisem. See teoreetiline finantsteooria võib püüda tõestada, ümber lükata või laiendada matemaatiliselt tuletatud finantsteooriaid. Praktiline rahanduse väitekiri võib keskenduda rohkem ettevõtete või valitsuste juhtumiuuringutele. Praktilises töös võidakse laialdaselt kasutada intervjuusid, küsitlusi ja äriandmete uurimist.
Mõlemal juhul peab rahanduse lõputöö põhinema algupärasel uurimistööl ja täiendama teadmiste kogumit, mitte lihtsalt sõnastama või kombineerima teiste ideid ja kirjutisi. Kui uurimus on tehtud, peab kandidaat seda analüüsima ja järeldused tegema ning iga järeldust peab uurimus toetama. Dokument sisaldab ka täielikku selgitust uurimismetoodika kohta ja kokkuvõtet teiste antud valdkonnas tehtud töödest.
Töötatud ja lõputöö komisjoni poolt aktsepteeritud lõputööga, läbiviidud uurimistööga ja lõpetatud analüüsidega kirjutab doktorant ise lõputöö. Enne kirjutamist on oluline valdada konkreetses ülikoolis nõutavat tooni, organisatsiooni stiili ja vormistusstiili.
Üldiselt tuleks lõputööd kirjutada kolmandas isikus ja vältida lillelist või kõnekeelt. Tavaliselt peaks lõputööl olema sissejuhatus, mis sisaldab lõputööd, millele järgneb kokkuvõte muudest kirjutistest, uurimismetoodikast, uurimistöö kokkuvõte ja järeldus ning tüüpiline on pikkus üle 100 lehekülje. Lõpuks, kuigi doktoritöö peaks olema lihtsas keeles, on seda parem, mida paremini kirjutatud ja loetavam.