Kirjandusteose lõppu asetatakse järelsõna. See peaks paljastama teie tegelaste saatuse või jutustama sündmusi, mis toimuvad pärast teksti lõppu. Tavaliselt kasutavad kirjanikud epiloogi lahtiste otste sidumiseks ja põhiloo probleemide lahendamiseks, et lugeja jääks rahule. Võib-olla soovite kirjutada oma romaani või kirjandusteose järelsõna, et see lõpetada. Selleks peate alustama epiloogi eesmärgiga ning koostama selle hoolikalt ja läbimõeldult. Seejärel peaksite epiloogi lihvima, et see oleks parim.
1
Määrake oma epiloogi eesmärk. Peaksite epiloogi alustama selget eesmärki silmas pidades, sest see tagab, et epiloog tundub tahtlik ja tähendusrikas. Otsustage, mis on teie epiloogi peamine eesmärk, ja kirjutage seda eesmärki silmas pidades. Küsige endalt, mida soovite epiloogis uurida. Mis on põhitekstist välja jäetud, millest soovite ikkagi kirjutada? Võite kirjutada järelsõna, et anda lugejale lõpetuseks, lõpetada lahtised otsad või anda lugejale pilguheit tegelaste ja tegelaste tulevikule. seadistus. Mõned kirjanikud kasutavad epiloogi ka selleks, et laiendada mõnda suursündmust, mida nad ei jõudnud romaani haripunktis uurida. Näiteks võite otsustada, et teie järelsõna eesmärk on lõpetada peategelase saatuse teemad. . Seejärel võite keskenduda sellele, kuhu tegelane jõuab kümme või kakskümmend aastat pärast põhiloo lõppu.
2
Määrake oma epiloogi põhisündmus või sündmused. Samuti peaksite otsustama, milline on epiloogi põhisündmus või sündmused. Kirjeldage põhisündmusi, et saaksite alustada epiloogiga ja koostada sellest mustand. Saate luua epiloogi jaoks lühikese süžee või määrata, milliseid sündmusi kavatsete arutada nende tegelaste põhjal, keda kavatsete epiloogis mainida. Näiteks võite otsustada, et kirjutate epiloogi, mis välgatab kakskümmend aastat edasi, et rääkida lugejale, mis teatud tegelastega juhtub. Võite need tegelased loetleda ja seejärel kirjutada mitu lauset konkreetsete hetkede kohta, mis tulevikus ette tulevad. Need hetked võivad hõlmata kogu epiloogi.
3
Lugege näiteid epiloogidest. Saate lugeda avaldatud teoste epilooge, et saada parem ülevaade sellest, mis töötab ja mis mitte. Võite lugeda näidendi või romaani epiloogi. Võite lugeda: George Orwelli epiloog raamatus “Loomade farm” Ian McEwani epiloog raamatus “Lepitus” Epiloog Margaret Atwoodi raamatus “Teenijanna lugu”
4
Arutage haripunkti tulemusi või tagajärgi. Järelsõnas võite otsustada keskenduda loo kõrghetke, mida nimetatakse haripunktiks, tulemustele või tagajärgedele. Kirjanikud kasutavad sageli seda lähenemisviisi, kui loo lõpp on haripunkt ja lugeja jääb mõtlema, mis juhtub suure konflikti või dramaatilise hetke tagajärjel. Võite valida epiloogi, mis annab lugejale lahenduse haripunktini, nii et nad jääksid raamatu lõpus rahule. Näiteks võib teil olla raamat, mis lõpeb tegelase surmaga. Selle asemel, et jätta lugeja rippuma, võite otsustada lisada epiloogi, mis uurib, kuidas tegelase surm mõjutas romaani teisi tegelasi.
5
Esitage põhiteave, mida põhitekstis pole. Võite kirjutada epiloogi, mis annab lugejale teavet, mida lugu ei sisaldanud, et anda lugejale rohkem. Võite keskenduda põhitekstis varjatud teabele ja uurida seda epiloogis. Näiteks saate järelsõnas arutada, mis juhtub tegelasega, kes haigestub või rasedana. Püüdke kaasata loo peamiste tegelaste kohta teavet, sest soovite, et epiloog tunduks lugeja jaoks oluline ja vajalik.
6
Viige lugeja tulevikku. Võite kasutada epiloogi ajarännakuks ja anda lugejale teada, mis juhtub romaani tegelastega ja/või tegevuspaigaga tulevikus. Võite uurida, kuhu teatud tegelased tulevikus jõuavad ja kuidas nende suhted nihkuvad või muutuvad. Samuti võite arutada, kuidas romaani tegevuspaik aja möödudes areneb. Kui otsustate ajas edasi hüpata, peaksite püüdma muuta tegelaste lood realistlikuks. Üksikasjade sisestamine, mis ei näi põhitekstiga haakuvat, võib teie lugejaid segadusse ajada ja ülejäänud lugu õõnestada. Eesmärgiks on hoida tegelaste kohta esitatud üksikasjad realistlikud ja nüansirikkad. Näiteks võite ajas edasi hüpata ja uurida kahe tegelase abielu lagunemist. Võite märkida, et üks tegelane tutvub nüüd teise loos esineva tegelasega.
7
Seadistage epiloogis järg. Mõned kirjanikud kasutavad järje loomiseks epiloogi. See võib olla kasulik, kui kavatsete tulevikus kirjutada samade tegelastega raamatute sarja või vähemalt ühe raamatu samas maailmas. Võite luua epiloogi, mis toimib omamoodi eelvaatena sellele, mis järjes tuleb. Või võite lõpetada epiloogi järsult, mis jätab lugejale soovi rohkem, eelistatavalt järje kujul. Näiteks võite epiloogi lõpetada sellega, et kaks tegelast saavad kokku ja saavad lapse. Seejärel võite viidata sellele, et lapsel on erilised võimed või ta on tõsises ohus – probleem, mis tuleb lahendada järges.
8
Hoidke epiloog lühidalt. Kuigi teil võib tekkida kiusatus kirjutada edasi ja edasi, proovige jätta epiloog lühidalt. Tavaliselt on epiloogid samaväärsed lühikese peatükiga, mis on umbes viis kuni kümme lehekülge või vähem. Vältige liiga pikka epiloogi, mis püüab hõlmata palju teavet. Jätke lugejale just nii palju, et ta saaks rahulolu tunda. Kui teil on selle mustand, võite epiloogi üle lugeda ja kaaluda, kas on mingeid jaotisi, mida saate üle vaadata või kärpida. Võite avastada, et olete üleliigne või on üksikasju, mida saab eemaldada.
9
Lugege epiloog ette. Kui olete epiloogi mustandi valmis saanud, peaksite selle endale ette lugema ja kuulama, kuidas sõnad lehel kõlavad. Veenduge, et epiloog kasutaks põhitekstiga sama keelt ja stiili, et see ei tunduks kohatu. Kontrollige, et epiloogi üksikasjad oleksid lugeja jaoks selged ja köitvad. Samuti võite epiloogi näidata osavõtlikule lugejale teise arvamuse saamiseks. Küsige neilt, kas neile tundub, et epiloog lisab põhiteksti ja on mõjuv.
10
Saate epiloogi kohta tagasisidet sõbralt või kolleegilt, kelle arvamust usaldate. Näidake talle epiloogi mustandit. Paluge neil anda oma töö kohta tagasisidet ja soovitada, kuidas saaksite seda parandada või tugevamaks muuta. Võite mustandit näidata mitmele sõbrale või kolleegile.
11
Veenduge, et epiloog sobiks ülejäänud raamatu tooniga. Tavaliselt täiendab epiloog juba väljakujunenud tooni ja meeleolu, eriti kui lõpetate põhiteksti kõrgel noodil või kulminatsioonil. Kasutage epiloogis sarnast tooni, et see sujuks hästi ja jätaks lugeja rahule. Alternatiiviks on kasutada põhiteksti omast erinevat tooni, et lugeja teaks, et ta loeb lisateavet või -sisu, mis võib tema esialgset reaktsiooni tekstile keerulisemaks muuta. põhiloo lõpp. Võite seda teha, kui soovite, et epiloog jätaks lugeja mõtlema või rahutuks.