Internet on kindlasti loonud lastele palju uusi viise teabe otsimiseks või meelelahutuseks. Ometi on seda seostatud ka Interneti kiskja kasvuga, kelleks on isik või isikud, kes üritavad kas võrgus või isiklikult lapsi kahjustada. On väga oluline, et vanemad, õpetajad ja teised hooldajad saaksid teada, kuidas lapsi nende kiskjate eest kaitsta.
Võib-olla on üks lihtsamaid asju, mida Interneti-kiskja teha saab, kasutada ära tõsiasja, et lapsed teavad võrgus olemisest rohkem kui nende vanemad. Kui lastel on kodus, koolis või isegi raamatukogus juurdepääs Internetile, peaksid vanemad jagama sama palju teadmisi. Mõned asjad, mida vanemad peaksid teadma, hõlmavad isiklike sõnumite blokeerimise ja blokeerimistarkvara installimist. Vanemad peaksid olema teadlikud ka sellest, kus lapsed võrgus viibivad, ja ärge eeldage, et lastesõbralikud saidid on alati täiesti turvalised või et kui Interneti-ajalugu ei näita tegevust, pole lapsed igal pool surfanud.
Esiteks õpib enamik lapsi hõlpsalt oma veebibrauseris ajalugu kustutama. Kui ajalugu kustutatakse, peaksite eeldama, et lapsed on olnud seal, kus nad ei peaks. Ärge lubage surfamist, mis hõlmab veebibrauseri tühjendamist, ja kontrollige seda brauserit perioodiliselt, veendumaks, et kõik saidid, mida laps külastab, on logitud. Külastage saite ja veenduge, et need pole potentsiaalselt ohtlikud.
Interneti-kiskja kasutab tõenäoliselt ära lapsi, kes postitavad veebis palju teavet. Kuigi MySpace®-i või Facebook®-i lehtede olemasolu on lahe, peaksid lapsed tõenäoliselt nende leidmist vältima, kuna nad postitavad pilte ja võivad valimatult postitada teavet, mis võiks näidata nende asukohta. Internetti kasutavad lapsed peaksid samuti nõustuma, et nad ei alusta kunagi privaatvestlust kellegagi, keda nad ei tunne, isegi kui nad arvavad, et tunnevad seda inimest. Nagu välismaailma kiskjad, teeb ka Interneti-kiskja kõik endast oleneva, et muuta laps temale meeldivaks või loobuda teabe leidmisest. Lapsi tuleks ka hoiatada, et nad ei tohiks kunagi rääkida oma vanusest, soost või asukohast, isegi kui nad usuvad, et see teave läheb kellelegi tuttavale. Isegi näiliselt süütu teave, näiteks jalgpallimeeskonna või kooli nimi, võib anda Interneti-kiskjale piisavalt teavet, et neid leida.
Tõenäoliselt kõige olulisem viis, kuidas laps Interneti-kiskjat vältida, on arvuti kasutamine ainult vanemate või kasvatajate silme all. Neil ei tohiks kunagi lubada võrgus olla, kui neid ei saa jälgida, ja Interneti kasutamise tingimus peaks olema, et lapsed mõistaksid, et see pole privaatne. Vanematel peaks olema võimalus vaadata üle õla igale Internetti kasutavale lapsele ja esitada küsimusi, kui nad soovivad. Üldiselt tähendab see, et lastel ei tohiks olla oma toas ega muudes eraruumides arvuteid. Vanematel võib tunduda raske olla selles osas “pahad poisid” ja tõenäoliselt saavad vanemad lastelt kaebusi. Need kaebused on väike hind, mida tuleb maksta laste võrgus turvalisena hoidmise eest.
Samuti peaksid lapsevanemad jätma endale õiguse sulgeda suhtlus kõigi teiste kasutajatega, kes näivad käituvat veidral või kiusaval viisil. Küsimustesse asukoha või soo kohta tuleks suhtuda kahtlustavalt ja lapsed peaksid mõistma, et vanematel on õigus lõpetada kontakt teise kasutajaga. Teised märgid, et laps võib Interneti-kiskjaga kokku puutuda, on see, kui laps mainib täiskasvanute või teismeliste nimesid, keda vanem ei tea, või katsed privaatselt võrku saada. Hoidke lastega Interneti kasutamise osas avatud suhtlusliin ja andke neile teada, et see on privileeg ja mitte õigus ning et lapsed peavad selle privileegi säilitamiseks käituma vastutustundlikult ja ohutusjuhiste kohaselt.