Tuletisinstrumentide krediidiriski hindamisel peavad investorid tegelema kahte tüüpi krediidiriskiga, hetkeriskiga ja potentsiaalse riskipositsiooniga. Lepingu turuhind, mis näitab asendusmaksumust vastaspoole maksejõuetuse korral, määrab tema hetke krediidiriski. Investorid saavad arvutada tulevaste asenduskulude või potentsiaalse riskipositsiooni hinnanguid, kasutades erinevaid tõenäosusanalüüsi teste, nagu optsioonide hindamise mudelid, ajaloolised simulatsiooniuuringud ja Monte Carlo uuringud. Need testid pakuvad võimaliku kokkupuute hindamiseks kahte võimalust: maksimaalset kokkupuudet ja eeldatavat kokkupuudet. Tuletisinstrumentide krediidirisk muutub lepingu kehtivusaja jooksul, kui aluslepingu muutujad muutuvad.
Tuletisinstrumentide hetke krediidiriski analüüsi on kõige lihtsam lõpule viia, kuna lepingu hetkeväärtus määrab hetke riskipositsiooni. Näiteks kui investor sõlmib 200 miljoni USA dollari (USD) väärtuses viieaastase intressimäära vahetuslepingu, mille puhul vastaspool maksab talle fikseeritud intressimäära viis protsenti ja ta maksab vastaspoolele Londoni pankadevahelise pakutava ujuva intressimäära. Rate (LIBOR), siis on jooksev asenduskulu täitmise hetkel null. Nelja-aastase swapi turuväärtus on aasta hiljem 4.25 protsenti. Kui vastaspool eirab lepingut ühe aasta jooksul, on praegune riskipositsioon või asenduskulu üks 0.75 protsenti aastas nelja aasta jooksul ja kõik tasumata vahetusmaksed.
Tuletisinstrumentide krediidiriski saab hinnata ka alusmuutujate (nt toormehinnad, aktsiahinnad ja valuutakursid) volatiilsuse kordamise teel ning simuleerides selliste muutuste mõju tuletisinstrumendi väärtusele. Investor saab modelleerida maksimaalset potentsiaalset riski, uurides selliseid äärmuslikke ebasoodsaid muutusi alusmuutujates, et on väga ebatõenäoline, et olukord võiks olla hullem maksimaalsest prognoositavast riskist. Eeldatav riskipositsioon seevastu käsitleb tegeliku riski parimaid hinnanguid, kasutades ajaloolisi andmeid, alusvara rahavoogude mustreid ja kaasatud tuletisinstrumentide olemust. Nii maksimaalse kui ka eeldatava kokkupuute prognoositavad väärtused saab joonistada graafikule, kus y-teljel on riski tingliku väärtuse protsent ja x-teljel kulunud aastad. Sellised tuletisinstrumentide krediidiriski graafikud näitavad nõgusat või küüruga kõverat, mis algab nullprotsendilisest riskist.
Kui tuletisinstrumentide krediidirisk kujutatakse aja jooksul, tuleneb kõvera nõgus konfiguratsioon kahest vastandlikust jõust. Esialgu kõver tõuseb ja krediidirisk suureneb teatud perioodiks difusiooniefekti tõttu, st muutujate kalduvusel algväärtusest oluliselt muutuda. Seda jõudu leevendab aja möödudes aga amortisatsiooniefekt, mille puhul muutuja muutuse mõju väheneb lepingu aegumiskuupäeva lähenedes. Teisisõnu, aja möödumine suurendab tõenäosust, et asenduskulud suurenevad, kuid seda kompenseerib asjaolu, et aja möödumine vähendab aastaid, mille jooksul oleks vaja kaotatud rahavoog asendada.