Higi aitab inimestel kuuma ilmaga või pingutades jahedana hoida ning on seetõttu oluline osa termoregulatsioonist, ühtlase kehatemperatuuri hoidmisest. Nahka niisutades jahutab vedelik keha aurustudes. See aitab kaasa ka jääkainete väljutamisele või organismist väljutamisele ning aitab kaitsta nahka selliste keskkonnaohtude eest nagu bakterid ja kemikaalid. Higi tekib naha näärmete poolt vastusena temperatuurile või muudele stiimulitele.
Higi sisaldab peamiselt vett, kuid umbes 0.2–1% lahustunud ainest moodustavad mineraalid, laktaat ja uurea. Lisaks sellele, et selle vallandab temperatuuri tõus, võib selle põhjuseks olla ka iiveldus ja stress. Keha jahutamine vähendab tavaliselt higistamist.
Naha higinäärmeid kontrollib ajus asuv hüpotalamus, mis on autonoomse närvisüsteemi osa. Nahas asuvad temperatuuriretseptorid mõjutavad keha hüpotalamuse ehk tuuma temperatuuri, mis omakorda saadab signaale hüpotalamusele. Kuumutatud nahk alandab hüpotalamuse seadepunkti või läve, millest alates higistamine algab. Kui see seadepunkt on saavutatud, saadab hüpotalamus signaale näärmete aktiveerimiseks.
Need näärmed on keerdunud, torukujulised struktuurid epidermises või nahas. Igaüks neist sisaldab spetsiaalset tüüpi rakke, mida nimetatakse müoepiteelirakkudeks, mis aktiveerumisel kokku tõmbuvad. See liigutus pigistab näärmeid, eritades higi otse naha pinnale.
Inimese nahk sisaldab kahte tüüpi higinäärmeid: merokriinset ja apokriinset. Merokriinnäärmed on arvukamad ja laiemalt levinud ning madalamad kui apokriinsed näärmed. Need paiknevad üle kogu keha, suurima kontsentratsiooniga peopesadel ja jalataldadel. Need näärmed vastutavad enamiku inimeste arvates higistamise eest.
Apokriinsed näärmed asuvad kaenlaalustes, kubemes ja nibude ümber. Nad eritavad viskoossemat, hägunemat toodet ja muutuvad aktiivseks puberteedieas. Bakterite esinemine nendes näärmetes põhjustab mõnikord märgatavat lõhna, mis on osa sellest, miks mõned inimesed eritavad higistamisel ilmselget lõhna. On oletatud, et need näärmed eritavad feromoone, mis võivad potentsiaalselt teistele signaale edastada, mõjutades nende hormonaalset taset.