Enne haige kilpkonna eest hoolitsemist on üldiselt soovitatav, et veterinaararst diagnoosiks roomaja haiguse, et tagada õige ravi. Sobiv keskkond, mis koosneb piisavast valgusest ja soojusest, kiirendab haige kilpkonna paranemist ning loomulik toitumine alatoitumise või vitamiinipuuduse kõrvaldamiseks. Kui probleemid tulenevad parasiitidest, võib loomaarst välja kirjutada ravimeid. Antibiootikumid võivad aidata vabaneda kõrbekilpkonnade puhul levinud hingamisteede haigustest.
Hingamisteede haiguse tunnusteks on liigne lima ninakäikudest. Rasketel või kroonilistel juhtudel võib haige kilpkonna nina ümber tekkida armkude. See seisund nõuab veterinaarravi ja seda võidakse ravida antibiootikumide või muude ravimitega. Mõnikord ilmneb kilpkonnal hingamisraskuse tunnuseid, kui ta liigutab hingamisteede infektsiooni korral pead ja jalgu kestast sisse ja välja.
Haige kilpkonna eest hoolitsemiseks on vaja korralikku hoidmiskohta, et pakkuda vajalikku soojust ja valgust. Kilpkonn vajab täisspektriga valgust või loomulikku päikesevalgust, et vältida selle kesta pehmenemist. Seisund, mida nimetatakse fibroosseks osteodüstroofiaks, võib tekkida valguse puudumise või alatoitumise tõttu. See luuhaigus võib põhjustada kesta kõrgenenud osade tekkimist, mis võivad muutuda püsivaks. Looduslike taimede toitmine aitab tagada tervisele vajaliku kaltsiumi ja fosfori õige tasakaalu.
Dehüdratsiooni käes vaevlev kilpkonn võib muutuda passiivseks ja loiduks. Tema silmad võivad tunduda vajunud ja nahk võib tunduda kuiv ja kriidine. Kõhulahtisus, mida iseloomustab lahtine väljaheide, mis võib sisaldada lima, võib põhjustada haige kilpkonna kiiresti dehüdratsiooni. Tavaline väljaheide tundub kõva, pruunikasroheline ja meenutab graanuleid. Kilpkonn võib aeg-ajalt ka valget või halli väljaheidet läbi ajada, mis on normaalne.
Muutused toitumises võivad parandada haige kilpkonna vitamiinipuudust. Vale toitumise sümptomiteks võivad olla vesine nina, paistes silmad ja deformeerunud kest. Ebaõige toitumine võib põhjustada dehüdratsiooni ja alatoitumist, põhjustades neerupuudulikkust ja surma. Haige kilpkonna eest hoolitsevad roomajate omanikud võivad probleemide lahendamiseks manustada glükoosi, naatriumkloriidi ja kaaliumi lahust. Enne ravimi manustamist tuleb vitamiinipuuduse diagnoosimiseks konsulteerida loomaarstiga.
Kui kilpkonn muutub dehüdratsiooni või alatoitluse tõttu nõrgaks, võib see muutuda parasiitidele vastuvõtlikumaks. Enamik haiget kilpkonna nakatavatest parasiitidest inimesele edasi ei kandu, kuid salmonella võib inimestele edasi kanduda. Parasiitidega kilpkonn võib kaalust alla võtta ja muutuda loiuks. Loomaarst saab kindlaks teha parasiitide olemasolu ja lemmikloomaomanikud peaksid pärast parasiitidega roomajate käitlemist käsi pesema.