Kui olete kunagi vaadanud sõnaraamatukirje kõrval olevat hääldusjuhendit, olete ilmselt näinud sõnu, mis on kirjutatud rahvusvahelises foneetilises tähestikus (IPA). See kirjutamissüsteem kirjutab sõnad välja foneetiliselt, nii et need on kirjutatud täpselt nii, nagu nad kõlavad. Olenemata sellest, kas õpite võõrkeelt või võõraid sõnu oma keeles, on foneetilise kirja lugemise teadmine väga kasulik. See on eriti kasulik, kui õpite sõnavara sellistes keeltes nagu inglise keel, kus sõnade õigekiri ei kajasta alati selgelt nende hääldamist. Foneetika lugemise õppimiseks tutvuge erinevat tüüpi häälikutega, millest võib sõna koosneda. Samuti peate õppima erinevaid sümboleid, millest IPA koosneb.
1
Siit saate teada, kuidas liigitada kaashäälikuid liigenduskoha järgi. Artikulatsiooni koht viitab sellele, kus suus konsonant tekib. Tavaliselt luuakse kaashäälikud õhuvoolu osaliselt või täielikult blokeerides häälekanali teatud punktides, näiteks huultel, hammastel, suulael või kurgus. Tutvuge peamiste kaashäälikute kategooriatega liigenduskoha järgi: Bilabiaalid, nagu [p], [b] ja [m], saadakse huulte kokkusurumisel. Labiodentalid, nagu [f] ja [v], tehakse vajutades ülemisi hambaid alahuulele. Hambavahed [θ] ja [ð] (hääletu ja häälne “thâ€-heli”) tekivad hoides keeleotsa hammaste vahel.Alveolaarid on helid. tehakse keele asetamisega suu katusele või selle lähedale, otse hammaste taha. Nende hulka kuuluvad [t], [d], [n], [s], [z], [l] ja [r]. Inglise keeles mittelevinud palatalid tehakse keele esiosa tõstmisega suulae poole, nende hulka kuuluvad [ʃ], [Ê’], [ʧ], [ʤ] ja [Ê]. Velarite valmistamiseks tõstetakse keele tagumine osa pehme suulae poole, suu tagaosa poole. Nende hulka kuuluvad [k], [g] ja [Å‹] (heli “ngâ€, nagu “minnes” €).Uvulaarid tehakse kõri tagaosas, tõstes keele tagaosa uvulaga kokku. Nende hulka kuuluvad [Ê€], [q] ja [É¢].Glottaalid on ma de muutes õhuvoolu häälekõrguses. Nende hulka kuuluvad [h] ja glottaalne peatus [É] (mida kasutate selliste sõnade keskel nagu “uh-oh†või “nuh-uhâ€).
2
Viige end kurssi kaashäälikute artikulatsiooniviisidega. Teine viis kaashäälikute kategoriseerimiseks on artikulatsiooni viis. See viitab sellele, kuidas kasutate kaashääliku heli muutmiseks õhuvoolu oma häälekanalist välja (või harvadel juhtudel sisse). On mitmeid artikuleerimisviise, sealhulgas: Hääl või hääletu: see viitab sellele, kas häält kasutatakse kaashääliku artikuleerimisel. Näiteks [f] on hääletu vaste helilisele [v]-le. Nad on mõlemad häbemehambad. Suu või nina kaudu. See viitab erinevusele kaashäälikute vahel, mis tekivad õhuga, mis liigub läbi ainult suu (nt [p]) või ka läbi nina (nt [n]). Peatused, nagu [p], [b], [m] või [g] tähendab õhuvoolu lühiajalist blokeerimist läbi hääletrakti.Frikatiivid, nagu [f] ja [v], nõuavad õhuvoolu piisavat piiramist, et tekitada hõõrdumist.Vedelikud, nagu [l] ja [r] , hõlmavad suu kaudu õhuvoolu kerget takistust, millest ei piisa hõõrdumise tekitamiseks. Libisemised, nagu [j] (hääldatakse nagu “y†nagu “yam—) ja [w], hõlmavad väga vähe piiranguid õhuvoolust. Kui need ei ole sõna lõpus, järgneb nendele helidele alati täishäälik.Mõned liigendusviisid, mis on inglise keeles vähem levinud või puuduvad, hõlmavad trille ja klappe (mis tehakse kiiresti vibreerides või keele või huulte vastu koputades artikulatsioonipunkt), aga ka klõpsud (nagu tauniv “tsk-heli”, mida teete keelega suulael).
3
Õppige tundma vokaalide paigutusi suus. Nagu kaashäälikud, tekivad ka vokaalid erinevates kohtades suus. Tutvuge selliste teguritega nagu keele asukoht, lõualuu avatus ja see, kui kaugele taha või ettepoole suus iga vokaaliheli luuakse. Näiteks tehakse lähivokaalid, nagu [i] ja [u]. lõualuu peaaegu suletud ja keel suu lae lähedal. Avatud vokaalid, nagu [a] ja [ɶ], hääldatakse avatud lõualuu ja madalamal asuva keelega suus. On ka vahepealseid positsioone, nagu kinni-kesk, avatud-kesk ja peaaegu avatud. Täishäälikuid võib hääldada ka suu ees-, kesk- või tagaosas. Näiteks [É›] (nagu hääl “leivas”) on eeshäälik, samas kui [É’] (nagu “vesi”) öeldakse suu tagaosas. Täishäälikuid kirjeldatakse tavaliselt terminitena. mõlemast positsioonist, näiteks “sule keskosa” või “selja keskel”.
4
Eristage ümardatud ja ümardamata vokaalid. Ümardatud vokaalid hääldatakse, kui huuled on ümaramas asendis, samas kui ümardamata vokaalid ei nõua huulte ümardamist. Ümardamist kasutatakse ka häälikute korrastamiseks foneetilises kirjas. Näiteks ümardatud vokaalid kirjutatakse rahvusvahelise foneetilise tähestiku diagrammi ümardamata vokaalidest paremale, eraldatuna punktiga. Ingliskeelsete ümardatud vokaalide näidete hulka kuuluvad [o] (nagu “boat—) ja [u] (nagu “boot—). Kuigi kõiki ingliskeelseid ümardatud täishäälikuid hääldatakse suu tagaküljel, siis teised keeled, nt. prantsuse keeles, on ees ümardatud vokaalid.
5
Uurige helisid, mida teie keeles ei eksisteeri. Teistes keeltes peale teie oma keele võivad olla häälikud, mis on teile täiesti võõrad või mis eksisteerivad teie keeles ainult kõnevälise helina. Tutvuge nende helide ja neile vastavate foneetiliste sümbolitega, et saaksite need ära tunda ja õigesti hääldada, lugedes foneetilisi kirjutisi mis tahes keeles. Näiteks ameerika inglise keeles ei eksisteeri eesmist ümardatud vokaali [ø], kuid te kohtan seda paljudes Euroopa keeltes.
6
Laadige alla IPA diagramm. Rahvusvahelise foneetilise assotsiatsiooni veebisaidilt leiate kasuliku diagrammi, mis sisaldab kogu rahvusvahelist foneetilist tähestikku koos erisümbolitega, nagu diakriitilised märgid ja suprasegmendid. Laadige tabel alla ja kasutage seda IPA sümbolitega tutvumisel juhisena. Tabel on jagatud pulmonaalseteks kaashäälikuteks, mittepulmonaalseteks kaashäälikuteks ja täishäälikuteks, samuti muudeks helideks ja erisümboliteks. Erinevad helid on korraldatud vastavalt koht ja liigendusviis. Näiteks võite leida täishäälikuid suus paikneva paigutuse järgi (ees, keskel või taga) ning selle järgi, kui suletud või avatud suu liigendamise ajal on. Kui olete diagrammi käes, võib olla kasulik koostada mälukaarte erinevatest kohtadest. sümbolid meeldejätmise abivahendina. Pange iga sümbol esiküljele ja selle nimi, kirjeldus ja kasulik näide tagaküljele.
7
Kasutage hääldusjuhendit. Rahvusvahelise foneetilise tähestiku erinevate sümbolite õppimisel kuulake iga heli salvestisi, et saaksite nende hääldamisest parema ülevaate. Siit leiate IPA juhendi koos videotega kõlaritest, kes helisid hääldavad: http://teaching.ncl.ac.uk/ipa/index.html. See on eriti kasulik selliste helide hääldamise õppimisel, mida keeles ei eksisteeri. oma emakeelt. Harjutage koos juhendajaga helide valjuhäälset väljaütlemist, pöörates tähelepanu artikulatsiooni kohale ja viisile. See aitab tugevdada õpitut ja hõlbustab meeles pidada, millist heli iga sümbol esindab.
8
Õppige kopsukonsonante. Pulmonaalsed kaashäälikud on kõige levinumad kaashäälikute tüübid. Tegelikult on inglise keeles ainult pulmonaalsed kaashäälikud. Need helid tekivad, surudes kõne ajal kopsudest õhku välja. IPA kopsukonsonandid koosnevad: Plosiivid: p, b, t, d, ÉŸ, É–, c, Ɉ, k, g, q, É¢, ÉNinasõnad: m, ɱ, n, ɳ, ɲ, Å‹, É´Trills: Ê™, r, Ê€ Kraanid või klapid: â±±, ɾ, ɽFrikatiivid: ɸ, β, f, v, θ, ð, s, z, ʃ, Ê’, Ê‚, Ê, ç, Ê, x, É£, χ, Ê, ħ, Ê•, h, ɦ Külgmised frikatiivid: ɬ, É® Ligikaudsed: Ê‹, ɹ, É» , j, É° Külgmised ligikaudsed väärtused: l, É, ÊŽ, ÊŸ
9
Õppige tundma mittepulmonaalseid kaashäälikuid. Mittepulmonaalsed kaashäälikud on palju vähem levinud kui kopsukonsonandid, esinedes vaid mõnes keeles. Mittepulmonaalsete konsonantide moodustamiseks kasutatav õhuvool erineb pulmonaalsete konsonantide puhul kasutatavast õhuvoolust, nt mõnel juhul tõmmatakse heli tekitamiseks õhku sisse või surutakse see kopsudest kõrvale läbi häälekanali erinevate osade. Mittepulmonaalsed kaashäälikud hõlmavad järgmist: Klikid: ʘ, Ç€, ǃ, Ç‚, ÇHäälsed implosiivid: É“, É—, Ê„, É , Ê›Väljutised: ʼ, pʼ, t’, k’, s’
10
Tutvuge täishäälikutega. IPA vokaalid on korraldatud suus paikneva asukoha ja suu kuju järgi häälduse ajal. Enamik vokaalidest on paaris ümardatud ja ümardamata vasteteks. IPA vokaalid on järgmised: Sulge: i, y (ees), ɨ, ʉ (keskel), ɯ, u (taga) Peaaegu lähedal: ɪ, Ê (eesmise lähedal), ÊŠ (lähedal- taga)Sule-keskel: e, ø (ees), ɘ, ɵ (keskel), ɤ, o (taga)Kesk-keskel: É™Avatud-keskel: É›, Å“ (ees), Éœ, Éž (keskel), ÊŒ, É” (taga) Peaaegu avatud: æ (ees), É (keskel) Avatud: a, ɶ (ees), É’, É’ (taga)
11
Uurige diakriitikuid ja muid erisümboleid. Lisaks kaashäälikutele ja täishäälikutele sisaldab IPA mitmesuguseid sümboleid, mis nendesse kategooriatesse täpselt ei sobi. Nende hulka kuuluvad foneetilised helid, mis ei sobi ühegi teise kaashäälikute või vokaalide kategooriasse, aga ka sümbolid, mis viitavad rõhule, toonile, käändele ja artikulatsiooni variatsioonidele. Näiteks nasaalseks muudetud täishäälik kirjutatakse koos diakriitiline märk ̃ selle kohal (nt [bÄ©n] “bean— jaoks). Mõned modifikaatorid aitavad selgitada häälduse muid aspekte, näiteks seda, kui kaua silpi hoitakse või kas sellel on rõhk või mitte. Näiteks sümbol ˈ silbi ees näitab, et see on esmane rõhusilp ehk sõna kõige valjem silp.
12
Harjutage sõnade foneetiliselt lugemist ja kirjutamist. Kui olete IPA-ga veidi aega tutvunud, proovige seda praktikas rakendada. Koostage IPA-s kirjutatud sõnavarasõnade loend ja proovige iga sõna kõlada, pöörates tähelepanu nii kaashääliku- kui ka täishääliku sümbolitele ja muudele erisümbolitele, nagu diakriitika ja suprasegmentaal. Samuti saate oma teadmisi veelgi tugevdada, kirjutades välja tuttavad sõnad foneetiliselt. Näiteks [ËŒedÊ’ÊŠ’keɪʃən] kirjutab sõna “haridus”. Ülesegmentaalid ËŒ ja ‘ näitavad teile, millised silbid saavad kõige rohkem rõhku (teiseseks). ja esmane). Foneetiline kirjapilt näitab ka erinevusi inglise keele õigekirja ja sõna tegeliku hääldamise vahel (nt “d†on tegelikult kahe heli kombinatsioon, [d] ja [Ê’]). saab proovida ka foneetilisi sobitamismänge, näiteks foneetilisi doominot. Igale kaardile on kirjutatud sõna, mille ülaosas on standardne kirjapilt, ja allosas on erineva sõna foneetiline kirjapilt. Mängijad püüavad sobitada foneetilist kirjapilti iga sõna vastava tavalise kirjapildiga.