Eraldusärevus on ärevushäire tüüp, mis esineb kõige sagedamini lastel. Kuigi paljud lapsed võivad vanemast lahus olles kogeda kurbust, on lahkuminekuärevus tõsisem ja mõjutab oluliselt lapse tegevusvõimet. Õige diagnoosi ja ravi saamiseks pöörduge vaimse tervise spetsialisti poole.
1
Märka ülemäärast stressi, kui oled hooldajast eraldatud. Kui mõned lapsed kogevad hooldajast eraldatuna kerget stressi, siis eraldamisärevuse all kannatav laps kogeb eraldamisel äärmist stressi. See stress segab lapse võimet nautida muid tegevusi või leida sõpru. Laps võib lahkuminekule mõeldes tõsisesse ahastusse sattuda. Näiteks võib teie laps pärast teie puhkust pikka aega nutta, karjuda, jalaga lüüa või sulguda.
2
Jälgi oma lapse vastumeelsust kooli ja muude tegevuste suhtes. Lahkumisärevusega laps võib vastu panna kooliskäimisele või muudele tegevustele, kus vanemat ei ole. Võib esineda kaebusi või vabandusi, et vältida olukordi, kus vanem ei saa tulla. Laps võib selliste olukordade vältimiseks raevuhoogude või äärmuslike kaebuste esitamisega. Isegi kui tegevus on lõbus, näiteks magamaminek või laager, võib laps keelduda või jonnida, et vältida ilma vanemata kuhugi minekut.
3
Pöörake tähelepanu oma lapse kehalistele kaebustele. Laps võib enne lahkuminekut või selle ajal kurta kehalise ebamugavuse üle. See võib hõlmata peavalu, kõhuvalu või muid probleeme. Laps võib kurta, et tunneb end halvasti, et hoida oma hooldajat läheduses. Kas haigused ja muud kaebused ilmnevad siis, kui laps millegi ees kardab?
4
Jälgige lapse klammerdumist. Laps võib vanemale järgneda või hoida vanema kätest või jalgadest kinni, kui vanem proovib lahkuda. Sellest lapsest võib saada vanema “vari”, sest ta võib vanemaga kõikjal kaasas käia, isegi majas ringi. Kui hooldaja soovib omaette aega, ei pruugi laps seda anda.
5
Tunnista uneharjumuste muutusi. Laps võib karta magama minna, kui vanem või hooldaja pole läheduses. Laps võib halvasti magada, sest kardab üksi jääda või kardab näha õudusunenägusid. Teie laps võib kogeda ärevust enne magamaminekut, magama jäämist või öösel ärkamist. Mõelge lapse uneharjumuste muutustele. Kas laps kurdab halva une üle või kardab õudusunenägusid?
6
Tehke kindlaks lahkumineku ärevuse levinumad põhjused. Tavaliselt tekib lapsel eraldumisärevus, kui ta tunneb end mingil moel ebaturvaliselt. Kui teie laps tunneb end mingil moel ohustatuna või tasakaalust väljas, võib ta pöörduda abi ja turvalisuse saamiseks vanema poole. Mõned levinumad tegurid, mis mõjutavad lahkuminekuärevust, on keskkonnamuutus (nt kolimine või vanemate lahkuminek), stress (nagu uue kooli alustamine, lähedase või lemmiklooma kaotus) ja ülemäära kaitsev vanem. Vanemad saavad ärevust mõjutada, kui vanem on liiga mures, kuna laps võib emotsioone üles võtta. Kui arvate, et teie laps tunneb enda ärevust, proovige nende ees kujundada rahulikku ja pingevaba käitumist. Kui laps näeb, et tema vanemal on raskusi oma emotsioonide käsitlemisega, ei pruugi ta õppida, kuidas oma emotsioone tervislikult juhtida.
7
Kontrollige hirmu, et lähedasega võib juhtuda midagi kohutavat. Kõige tavalisem hirm, mida lapsed lahkuminekuärevuse tõttu kogevad, on see, et lähedasega võib juhtuda midagi kohutavat. Laps võib karta, et vanem või hooldaja võib lapsest lahus olles haigestuda või haiget saada. Laps võib karta ka seda, et juhtub midagi kohutavat, mis muudab lahkumineku püsivaks, näiteks röövitakse või vanema surm. Kui lapsel on hirm, jagab laps seda hirmu sageli teiega. Kui teie laps tõstatab hirmu, küsige temalt selle kohta. Öelge: “Kas sa nägid seda kuskil? või “Mis paneb sind hirmu tundma?”
8
Pöörake tähelepanu, kui laps kardab haiget saada. Lapsel võib tekkida hirm, et temaga juhtub midagi, kui vanemad või hooldajad on eemal. Laps võib karta, et ta võib ilma hooldaja abita haigestuda, vigastada või sattuda hirmutavasse olukorda. Mõelge oma lapse hirmudele ja küsige endalt, kas teie laps kardab, et lahus olles võib midagi halba juhtuda.
9
Arutage lapse õudusunenägusid. Lapsed võivad kogeda õudusunenägusid, mis on seotud nende lahkuminekuhirmuga. Nad võivad näha õudusunenägusid sellest, et vanemaga juhtub midagi kohutavat. Või võib laps näha õudusunenägusid sellest, et lapsega juhtub midagi kohutavat, kui vanemaid pole läheduses. Kui laps tundub hommikul hirmul, küsi temalt selle kohta. Võite öelda: “Kas nägite halbu unenägusid? Kas miski hirmutas teid?†Paluge oma lapsel teile õudusunenäost rääkida. Mõelge lapse õudusunenägude sisule ja sellele, kas need võivad olla seotud lahkuminekuärevuse kogemisega.
10
Tea mõningaid lahusolekuärevuse fakte. Eraldusärevust diagnoositakse kõige sagedamini 7–9-aastastel lastel. Umbes 4% kõigist lastest kogevad kliinilist eraldumisärevust. Imikud ja väikelapsed kogevad väikest stressi, kui vanemad lahkuvad, kui laps on lasteaias või eelkoolis. Tavaliselt hakkavad lapsed uude keskkonda sattudes elama. Kui ei, võib käitumine olla seotud eraldusärevusega.
11
Pöörduge terapeudi poole. Oluline on ravida eraldumisärevust võimalikult varakult, et ärevus ei kasvaks edasi. Eraldusärevuse diagnoosi saab saada terapeudi, näiteks psühholoogi või sotsiaaltöötaja vastuvõtul. Esimesel visiidil võib terapeut vestelda vanemate ja lapsega eraldi. Tõenäoliselt arutatakse eraldumisärevuse sümptomeid ja ärevuse näiteid. Terapeut võib esitada küsimusi selle kohta, millised tunded ja käitumised tekivad, kui laps on hooldajast eraldatud. Põhjaliku arusaamise saamiseks võib terapeut soovida kuulda lasteaiast või koolist lapse käitumist, kui vanem või hooldaja lahkub. laps kogeb trauma tagajärjel eraldumisärevust, rääkige sellest terapeudiga. Soovi korral võite pöörduda traumadele spetsialiseerunud terapeudi poole. Pärast diagnoosi saamist julgustab terapeut tõenäoliselt last ja vanemaid raviga tegelema. Eraldusärevuse raviks on soovitatav vestlusteraapia, mänguteraapia ja perenõustamine, mis võivad hõlmata nii last kui ka vanemaid.
12
Arutage sümptomite kestust. Eraldusärevuse diagnoosi saamiseks peavad sümptomid esinema 4 või enam nädalat. Mõelge, kui kaua sümptomid on kestnud ja millal need esimest korda tekkisid. Kas laps on alati veidi ärevil olnud või tekkisid sümptomid hiljem? Rääkige oma terapeudiga sümptomitest ja nende kestusest. Kas ärevuse esilekutsujaks oli mõni sündmus, nagu pere kolimine, uue kooli alustamine või muutused perestruktuuris?