See võib olla tõesti hirmutav, kui arvate, et teie tuttavat last väärkoheldakse. Imikute ja väikelaste väärkohtlemise äratundmine võib olla eriti keeruline, kuna nad ei pruugi oma olukorrast rääkida või nad ei soovi rääkida. Kuna nad on aktiivsed ja arenevad, võib ka raske eristada seda, mis on normaalne ja mis viitab väärkohtlemisele. Märkimisväärsed muutused käitumises ja teatud emotsionaalsed märgid võivad aga mõnikord viidata väärkohtlemisele. Võib esineda ka füüsilisi tunnuseid, kuid mitte alati. Kui kahtlustate, et laps on väärkohtlemise ohver, võtke meetmeid ja võtke ühendust ametiasutustega.
1
Jälgige äkilisi muutusi käitumises. On tavaline, et väärkoheldud laps käitub ootamatult teisiti. Lapsed, kes on tavaliselt aktiivsed ja lahkuvad, võivad endassetõmbuda. Tavaliselt võivad õrnad lapsed muutuda agressiivseks. Iga haige laps võib ootamatult tunduda ärevil. Näiteks võite märgata, et teie naabri laps oli varem väljas ja elurõõmus, kuid tundub nüüd hirmul õue või mängima minna. Isegi imikud ja väikelapsed võivad käitumises muutuda. Näiteks võivad nad muutuda liigselt kiuslikuks ilma ühegi ilmselt seletatava põhjuseta.
2
Pange tähele, kui laps hakkab ootamatult käituma, millest ta on välja kasvanud. Väärkohtlemine võib panna lapsed tundma end ebakindlalt ja nad hakkavad käituma nii, nagu nad oleksid oma vanusest nooremad. Näiteks võib potile treenitud laps hakata uuesti voodit märjaks tegema või väikelaps, kes enam pöialt ei ime, võib uuesti alustada.
3
Märka last, kes tundub liiga leplik või liiga nõudlik. Tavaliselt on nii imikud kui ka väikelapsed huvitatud täiskasvanutele meeldimisest ja piiride proovimisest. Lapsed, keda on väärkoheldud, võivad aga minna ühte või teise äärmusse. Nad võivad soovida teha ainult seda, mida täiskasvanu ütleb, või olla järjekindlalt trotslik või nõudlik. Näiteks kui vaatate last lasteaias ja ta tormab iga tegevuse peale või iga kord, kui täiskasvanu tal midagi teha palub, see võib olla põhjus muretsemiseks.
4
Otsige toitumisharjumusi. Imikute ja väikelaste jaoks on loomulik, et nad on vahel valivad. Kui aga tundub, et laps on oluliselt muutnud oma toitumist ilma selge põhjuseta (nt kasvuhoo või haigestumine), võib see olla põhjus lapse pärast muretsemiseks. Samuti võivad nad suhteliselt lühikese aja jooksul palju kaalus juurde võtta või kaotada. Näiteks kui hoiate last, keda on väärkoheldud, võite märgata, et ta on väga kõhnaks jäänud ega näita söömise vastu huvi.
5
Pöörake tähelepanu, kui lapsel on unehäired. Imikud, kes tavaliselt magavad hästi, võivad hakata kogu öö ärkama. Väikelapsed võivad rääkida õudusunenägudest. Kui te pole lapse und jälginud, võite näha ka muid märke. Näiteks võivad nad tunduda ebatavaliselt väsinud või nõrgad, kuna nad ei maga hästi.
6
Jälgige muudatusi koolis või lasteaias. Väärkohtlemise all kannatavad imikud ja väikelapsed võivad käia halvasti päevahoius või eelkoolis, kui puudub selge põhjus (nt haigus või puhkus). Samuti võivad nad hakata lasteaias või koolis teisiti käituma. Kui laps naaseb pärast pikka eemalolekut lasteaeda või eelkooli, küsige vanemalt või hooldajalt, miks laps väljas oli. Võtke teadmiseks, kui nad ei taha sellest rääkida või valetada, näiteks “Käisime vanavanemate juures teisel pool riiki”, kui teate, et vanavanemad elavad tegelikult samas linnas. See võib olla väga hirmutav. vanemale või hooldajale vastu astuda, kuid lapse huvides tuleks vähemalt puudumise kohta küsida.
7
Pange tähele, kui tundub, et laps kardab kodu või hooldajaid. Imik või väikelaps, keda keegi kodus on kuritarvitanud, ei pruugi tahta koju minna. Nad võivad vältida vanemaid või teisi hooldajaid – näiteks klammerdudes jõuliselt õpetaja külge, kui on aeg koju minna (või vastupidi). Kerge eraldumisärevus on levinud ka imikute ja väikelaste seas ning see ei pruugi viidata väärkohtlemisele .Pidage meeles, et see, et laps näib hooldajat kartvat, ei tähenda, et see hooldaja last väärkohtleks. Probleemi korral võib põhjuseks olla keegi teine kodus. Kui hoiate lapsi lapsehoidjana, päevahoidjana vms, rääkige lapsega, kui tundub, et ta kardab koju minna. Võimalikule väärkohtlemisele mõeldes võite tunda end väga emotsionaalselt, kuid pidage meeles, et proovite last ühel või teisel viisil aidata.
8
Tunnistage, kui lapsel on trauma kinnisideeks. Lapsed, keda on väärkoheldud, ei saa tõenäoliselt juhtunust aru. Seetõttu võivad nad rääkida palju vägivaldsetest või traumeerivatest sündmustest või endale või teistele haiget tegemisest. Näiteks kui hoiate last, kes ütleb teile pidevalt, et ta kardab, et vanem teda põletab, võib see olla tõsine põhjus muretsemiseks.
9
Olge valvas, kui lapsel on varakult seksuaalne teadlikkus või teadmised. Seksuaalne areng on pikk protsess. Teatud etapid algavad isegi väikelastel. Kui aga väikelapsel näivad olevat seksist põhjalikud teadmised või ta räägib sellest sageli, võib see olla punane lipp, mis viitab seksuaalsele kuritarvitamisele. Pidage meeles, et teatav uudishimu seksuaalsete asjade (nt poiste ja tüdrukute vahelised erinevused) vastu on loomulik. mõnel etapil.Kui märkate midagi sellist, nagu üks teie lapse sõber mängib graafiliselt üksikasjalikult seksuaalakte, on see ebatavaline ja seda tuleks uurida.
10
Tuvastage kõik ebatavalised vigastused. Imikud ja väikelapsed on hõivatud oma maailma avastamisega ning on täiesti normaalne, et nad saavad selle käigus kriimustusi või sinikaid. Kui aga lapsel on palju või raskeid vigastusi või haavu, mis ei näe välja nagu tavalised muhud ja kriimud, võivad need olla kuritarvitamise tunnuseks. Võite näha selliseid asju nagu jäljed, hammustused, kriimustused või põletused, mis näivad olevat mõne esemega tehtud.Võite näha ka vigastusi, mis on imikute või väikelaste jaoks ebatavalised (nt mustad silmad). Pärast äraolekut võite näha pleekivaid verevalumeid või haavu päevahoiust või eelkoolist. Kui küsite lapsevanemalt või hooldajalt imiku või väikelapse vigastuste kohta, võivad nad pakkuda ettekäände, mis tundub võlts või ebatõenäoline, näiteks “Tim sai põletushaavu, kuna ta tegi tagahoovis lõkke.” Pidage meeles, et teatud füüsilise distsipliini vormid (näiteks kerge peksu andmine) ei pruugi olla väärkohtlemine.
11
Jälgige lapse üldist välimust. Samuti võidakse tähelepanuta jätta imikud ja väikelapsed, keda väärkoheldud. Näiteks ei pruugi nende riided olla puhtad või istuda korralikult või laps võib olla pidevalt määrdunud ja kasutu.
12
Pange tähele, kui lapsel on raskusi kõndimisel või istumisel. Laps, keda on seksuaalselt kuritarvitatud, võib selle tagajärjel kogeda füüsilist traumat. Imikud ja väikelapsed ei pruugi teile öelda, kas nad on seda väärkohtlemist kannatanud või mitte. Siiski võite näha muid märke, nagu kõndimis- või istumisraskused.
13
Rääkige kohe lastearstiga, kui kahtlustate lapse väärkohtlemist. Lisaks väärkohtlemisega seotud vigastuste meditsiinilise poole abistamisele võib lastearst aidata teil uurimise alustamiseks ühendust võtta politsei ja lastekaitseteenistustega. Nad võivad teile öelda, et viige oma laps haiglasse, kus arstid saavad teha esialgse diagnoosi, teha analüüse ja anda talle ravi. Samuti võivad nad suunata teid spetsiaalsesse kliinikusse või lastepsühholoogi juurde, et aidata teie lapsel oma emotsioone käsitleda ja mõista. Näidake ametiasutustele kindlasti kõiki tõendeid teie väärkohtlemise kohta, nagu vigastuste pildid, kohalviibimise andmed või avaldused laps.
14
Hoidke laps tema arvatavast vägivallatsejast eemal. Kuni ametivõimudele teatamiseni ja juurdluse toimumiseni veenduge, et laps oleks võimaliku vägivallatseja eest kaitstud. Ärge ähvardage kahtlustatavat kuritarvitajat ega püüdke seadust enda kätte võtta.