Söömishäirega võitlevale sõbrale võib olla keeruline olla abiks, eriti kui olete mures tema ohutuse pärast. Söömishäirega inimesed kardavad sageli abi küsida ja neil on raskusi oma häirest vestluse alustamisega. Söömishäire süveneb aga ainult siis, kui sellega ei tegeleta ega ravita. Saate aidata söömishäirega sõpra, kes püüab temaga toetaval viisil oma söömishäirest rääkida. Kui tunnete, et teie sõbra söömishäire ei parane, peaksite otsima oma sõbrale professionaalset abi, et ta saaks professionaalset tuge ja juhiseid, mida ta vajab.
1
Varuge aega, et omavahel rääkida. Veendu, et räägiksite oma sõbraga privaatselt ruumis, kus ta end mugavalt tunneb, näiteks teie kodus või tema kodus. Valige koht, kus ei teki segajaid ega katkestusi. Üksikvestlus takistab ka teistel inimestel vestlusesse sisenemast ja teie sõbrale süüdistusi või arvamusi esitamast. Vältige seltskonna ja sõbraga maha istumist, sest see võib tunduda pigem agressiivse keskkonna või rünnakuna teie sõbra vastu, mitte toetava vestlusena.
2
Jagage konkreetseid hetki, mil tundsite muret oma sõbra häire pärast. Avage vestlus, rääkides konkreetsetest hetkedest, mil tundsite muret oma sõbra tervise pärast tema söömishäire tõttu. Vältige üldsõnalisi väiteid, nagu “Teil on probleem” või “Teil on söömishäire”. Selle asemel kasutage konkreetseid juhtumeid, kus kogesite oma sõbra häire negatiivset mõju. Näiteks võite arutada, millal teie ja teie sõber eelmisel nädalal sõbra majas juhuslikul koosviibimisel käisite. Kasutades “I” avaldusi, võite öelda: “Märkasin, et sõite väga kiiresti suure koguse toitu ja siis vabandasite end lauast. Vannitoast kuulsime su teiste sõpradega, kuidas sa oma toitu oksendasid. See juhtum pani mind teie ja teie tervise pärast väga muretsema. Olen teie pärast mures ja tahan, et te teaksite, kui palju ma teie heaolust hoolin.
3
Kasutage “mina” avaldusi. Kui räägite oma sõbraga, peaksite alati kasutama “mina” avaldusi, kuna see hoiab ära teie sõnastuse ja tooni muutumise süüdistavaks või hinnanguliseks. Vältige selliseid väiteid nagu “Sa näid haige” või “Sa peaksid lihtsalt sööma”. Selle asemel väljendage alati oma enesetunnet seoses oma sõbra häirega ja kuidas tunnete, et tema häire mõjutab tema tervist negatiivselt. Näiteks võite tuua välja tõsiasja, et sõbraga on raske restoranides käia, kuna ta kas ei söö midagi või sööb üleliia. Võite öelda: “Mul on raske sinuga restoranides käia, sest ma tellin eine ja te ei söö terve öö midagi.”
4
Vältige kohtuotsuse langetamist või sõbra häbistamist. Kõndimine võib olla raske, eriti kui soovite oma sõpra toetada, aga ka tema häirest välja lüüa. Söömishäired on aga vaimne haigus, mis nõuab toetust ja mõistmist, mitte hinnanguid või häbi. Sageli on söömishäired seotud muude traumade või muude psüühiliste probleemidega ning neid ei ole lihtsalt toidu söömisega lihtne lahendada. Kuigi võib olla ahvatlev öelda oma sõbrale: “Kui sa lihtsalt sööksid, oleks kõik korras!” või “Vau, ma ei suuda uskuda, et arvate, et olete paks… Pidage meeles, et tema häire on igapäevane võitlus, mitte kergemeelne probleem. Teie sõber võib samuti kannatada keha düsmorfia all, mis on tavaline söömishäiretega seotud haigus, mille puhul ta ei näe oma tegelikku suurust, mistõttu võib ta tunda end tegelikust raskemana. Kõik need elemendid võivad tekitada tema kehakaalu viltu ja need arusaamad ei kao lihtsalt ära, kui ütlete talle, et “lihtsalt söö”.
5
Ära kommenteeri oma sõbra välimust ega tema füüsilist välimust. Vältige kommentaare tema kehakaalu või välimuse kohta, näiteks “Te ei näe välja nagu teil oleks söömishäire” või “Näed välja, nagu oleksite kaalust alla võtnud.” Need kommentaarid ainult tugevdavad teie sõbra kinnisideed tema keha ja välimus, mis sunnib teda veelgi rohkem oma söömishäirele keskenduma. Selle asemel, et öelda oma sõbrale, et ta ei ole paks või tal ei ole söömishäireid, võite paluda tal mõelda, miks tal on hirm olla paks ja see, mida ta arvab, et suudab kõhnaks muutudes saavutada. See annab talle võimaluse väljendada oma söömishäirega seotud tundeid ja mõtteid, mitte tunda selle pärast häbi või piinlikkust.
6
Harjutage aktiivset kuulamist. Toetage oma sõpra, kuulates aktiivselt tema mõtteid ja tundeid söömishäirega seoses. See tähendab, et istute vaikselt ja kuulate oma sõpra, kui ta räägib, looge silmside ja noogutage oma pead või naeratate, et kinnitada, et kuulate. Kui ta on rääkimise lõpetanud, peaksite proovima tema sõnu oma sõnadega talle tagasi peegeldada. . Alustage sõnadega: “See, mida ma kuulen teid ütlemas, on” või “Ma arvan, et see, mida sa mõtlesid, oli…”. Näiteks võite vastata järgmiselt: “Ma kuulen teid ütlemas, et teie söömishäire on viis, kuidas saate end kontrolli all hoida.” Laske oma sõbral teie vastusega nõustuda ja kinnitage, et kuulasite teda õigesti. Kui ta kinnitab, et olete tema öeldut korralikult kuulanud, võite pakkuda nõu või tuge.
7
Kinnitage talle oma toetust ja muret tema tervise pärast. Peaksite vestluse lõpetama, tugevdades oma toetust ja muret oma sõbra tervise pärast. Veenduge, et teie sõber teaks, et hoolite temast ja ei taha näha, et tema tervis söömishäire tõttu halveneb. Samuti võite vestluse lõpetada, soovitades sõbral õrnalt oma häire jaoks professionaalset abi otsida. Söömishäired süvenevad ainult siis, kui neid ei ravita, seega on ravi soovitamine kasulik viis aidata oma sõbral söömishäirega toime tulla.
8
Julgustage teda ravi otsima, isegi kui ta eitab, et tal on probleem. Söömishäiretega inimestel võib olla raske tunnistada, et neil on probleem ja nad vajavad abi. Kui teie sõber ei taha tunnistada, et tal on probleem, vältige tema peale ärritumist ega püüdke teda sundida söömishäirega silmitsi seisma. Selle asemel esitage mitu ravivõimalust, mida ta saab proovida, ja julgustage teda alustama tugirühma või ühe terapeudi seansiga. Kergendage teda ravile ja tehke temaga koostööd, et püüda teda oma häirest avada. Võib kuluda aega, enne kui ta endale ja teistele tunnistab, et tal on söömisprobleemid.
9
Kaasake oma sõbra pere raviprotsessi. Kui teie sõbra söömishäire süveneb jätkuvalt, võiksite kaaluda oma sõbra perekonna poole pöördumist. Esmalt peaksite küsima oma sõbralt, kas ta kaaluks oma söömishäirest perele rääkida, kui ta sellest veel ei tea. Ärge minge oma sõbra selja taha ja rääkige sellest oma perele ilma tema loata või ilma tema teadmata. Kaasake oma sõbra perekonda ainult siis, kui teie sõbra tervis on tema häire tõttu tõsiselt halvenenud ja ta keeldub ravist. Kui söömishäire muutub eluohtlikuks või väga raskeks, võib olla vajalik rangem raviplaan koos viibimisega haiglas või taastusravikeskuses.
10
Töötage välja tugiplaan koos teiste sõprade ja oma sõbra perega. Pöörduge oma sõbra pere ja teiste sõprade poole, et rääkida viisidest, kuidas toetada oma sõpra söömishäirega. Istuge koos nendega maha ja koostage toetusplaan, pannes tähele märke, mis näitavad, et teie sõbra häire süveneb või läheb kontrolli alt välja. Nõustuge rühmana meetmete võtmises, olgu selleks siis, et veedate ükshaaval sõbraga, kui neil on raskusi, või julgustage sõpra pöörduma ravile, kui tema sümptomid muutuvad raskemaks. Võib-olla soovite lisada tugirühmade loendi ja professionaalsed terapeudid, kellele kõik tugiplaaniga seotud inimesed võivad helistada, kui teie sõbral hakkab halvenema.
11
Pakkuge leppida kokku aeg söömishäiretele spetsialiseerunud terapeudi juurde. Söömishäirete ravi on soovitatav lähtuvalt inimese sümptomitest ja häire raskusastmest. Kuid ravi hõlmab sageli teraapiaseansse söömishäiretele spetsialiseerunud terapeudiga. Võite pakkuda oma sõbrale kohtumise kokkuleppimist ja/või temaga kaasas käimist esimesel kohtumisel, et toetada. Teraapia saab läbi viia ka rühmas, kus teie sõber saab parandada oma enesehinnangut, mõista tema emotsionaalseid käivitajaid, ja õppige reageerima stressile ja emotsionaalsele valule tervislikul viisil teiste inimeste läheduses, kes samade probleemidega tegelevad.
12
Soovitage oma sõbra piirkonnas söömishäirete tugirühma. Tugirühmad on ka hea viis ravile pääsemiseks, eriti kui teie sõber tunneb end teraapiaseansside pärast ebamugavalt. Otsige oma sõbra piirkonnas söömishäirete tugigruppi, kuhu on lihtne pääseda, ja pakkuge talle grupikoosolekule kaasavõtmist. Tugirühmi juhivad sageli eakaaslased, mitte professionaalid, muutes need vähem hirmutavaks. Samuti võib julgustada õppida toimetulekumehhanisme ja viise, kuidas toitu tervislikult vaadelda inimestelt, kes võitlevad samade probleemidega.
13
Julgustage oma sõpra pöörduma ravikeskusesse, kui tema söömishäire muutub tõsiseks või hädaolukorraks. Söömishäired, mida ei ravita, muutuvad ainult raskemaks ja võivad olla eluohtlikud. Kui teie sõber tundub olevat väga kõhn ja tal on väga vähe energiat või kui tema puhastusharjumused on kontrolli alt väljunud, võiksite julgustada teda ravikeskusesse registreeruma. Võib-olla soovite kaasata ka tema perekonda ja teisi lähedasi sõpru, et saaksite kõik koos töötada, et viia ta raviasutusse, kus ta saaks vajalikku abi.