Lapsed õpivad sotsiaalseid oskusi enamasti teisi jälgides ja matkides. Sel põhjusel on pimedatel lastel sageli raskusi oma eakaaslastega suhtlemisel ja sõprade loomisel. Kuna pimedad lapsed ei saa vaatlusest õppida, rääkige neile sotsiaalsetest normidest ja näpunäidetest otse. Selgitage vajalikke oskusi vestluse jätkamiseks, eneseväljendamiseks ja rühma sisenemiseks. Kooliõpetajad saavad aidata pimedaid lapsi, harjutades sotsiaalset suhtlust ja kasutades semusüsteemi. Lapsed saavad liituda ka sotsiaalsete oskuste rühmaga, et oma oskusi lihvida ja sõpru leida.
1
Määrake sotsiaalsete oskuste tähtsus. Sotsiaalsete oskuste arendamine soodustab positiivset tervislikku arengut. Õdede-vendade, vanemate ja pereliikmetega side loob lapsele sotsiaalse turvavõrgu. Eakaaslastega suhtlemine suurendab enesehinnangut, eneseväärikust, enesekindlust ja iseseisvust. Meie sotsiaalseid oskusi nimetatakse ka pehmeteks oskusteks. Pehmed oskused on vajalikud sel ajal, kui lapsed suhtlevad koolis eakaaslaste, õpetajate ja nõustajatega ning täiskasvanuna tulevaste tööandjatega. Lastele neid oskusi õpetades julgustate positiivset kasvu ja edaspidist edu.
2
Seadke sobivad eesmärgid. Enne lapse sotsialiseerumise abistamist peate esmalt kindlaks määrama eesmärgid ja ootused. Tehke kindlaks, mida tähendab head sotsiaalsed oskused nii teie kui ka lapse jaoks. See aitab teil mõista, mida laps tunneb, et ta vajab ja ootab lisaks teie sotsiaalsetele standarditele. Ekstravertse isiksusega laps võib paremini areneda sotsiaalsel stimulatsioonil ja otsida aktiivselt sidet teistega. Laps, kes on rohkem introvertne ja võib vajada rohkem julgustust teistega ühenduse loomiseks ja rohkem üksiolekuaega, et end laadida. Õppige tundma lapse isiksust ja seda, millega ta end mugavalt tunneb, ning pakkuge tingimusteta tuge. Ärge kunagi sundige last tegema midagi, milles ta ei tunne end mugavalt. Pimedad või vaegnägijad võivad mõnikord tunda, et nad pole nii pädevad kui nende nägemisega eakaaslased. Olge nende eestkõneleja ja andke neile teada, et nägemispuudega olemine ei pea takistama neil teistega sisukaid sidemeid loomast.
3
Edendada vestlusoskust. Pimedad lapsed näevad sageli vaeva, et vestlust säilitada. Nägemispuudega lapsel võib olla raskusi mitteverbaliseeritud näpunäidete tõlgendamisega ja ta võib tunda vastumeelsust oma tunnete või vajaduste väljendamisel. Nad võivad vajada abi selliste oskuste õppimisel nagu pidev vestlus ja teise inimesega suhtlemine. Need on õpetatavad oskused, nii et töötage nende kallal koos oma lapsega. Harjutage kordamööda rääkimist, küsimuste esitamist ja tundke huvi selle vastu, mida teine inimene ütleb või teeb. Kui teie laps vajab õhutusi, öelge: “Ma küsisin, mida sa teed, kas sa tahad küsida, mida ma teen?â€
4
Ehitage nende sõnavara. Pimedad lapsed toetuvad sõnadele palju rohkem kui teised lapsed, et end väljendada. Aidake neil väljendada oma mõtteid, vajadusi ja emotsioone, andes neile keele eneseväljendamiseks. Modelleerige, kuidas väljendada tundeid, tehes seda ise. Näiteks võite öelda: “Ma tunnen pettumust, sest ma ei saa seda kasti avada.” Märgistage nende tunded nende vastu ja aidake neil omandada teadmisi ja sõnavara, kuidas oma mõtteid ja tundeid väljendada. Näiteks võite öelge: “Sa näid kurb, et ei saa täna kooli minna, sest olete haige.â€
5
Rõhutage kordamööda. Nii mängudes kui ka suhtlemises on vaheldumine oluline oskus, mida lapsed õpivad. Õpetage oma last vaheldumisi teiste lastega. Alustage mängudega, et nad teaksid, et kõik saavad käigu. Seejärel laiendage seda vestlustele. Öelge neile, et on ebaviisakas esitada ainult küsimusi või keskenduda vestluses ainult iseendale. Teie laps peab õppima, millal on kohane kommenteerida või küsimusi esitada ja millal on kohane kuulata. Kui teie laps segab sageli vahele, öelge: “Palun ärge segage mind. Oodake, kuni ma lõpetan, ja siis saate rääkida.”
6
Julgustage neid sõpru looma. Suruge oma last iseseisvalt ilma teie abita sõpru looma. Laske neil parki minna ja teiste lastega mängida. Paluge neil end tutvustada ja seejärel kutsuge lapsed mängima. Laske oma lapsel kutsuda teine laps mängima. Lubage oma lapsel alustada sotsiaalset suhtlust, et ta saaks harjutada ja sõpru leida. Kutsuge lapsi oma majja. Nii on teie laps tuttavas keskkonnas ja mängib lastega mugavalt. Kui suhtlus läheb halvasti, rääkige sellest oma lapsega ja mõelge välja, kuidas järgmiseks korraks midagi paremaks muuta.
7
Ehitage tugisüsteem. Rääkige teiste nägemispuudega laste vanematega. Need võivad olla suurepäraseks teabeallikaks ja toeks selle kohta, mis tunne on saada pimedat last. Teie lastest võivad saada ka mängukaaslased. Esitage küsimusi selle kohta, mis tunne oli, kui nende laps sai sõpru ja kuidas ta väljakutsetest üle sai. Teised vanemad võivad aidata teil probleemides navigeerida, ressursse leida ja nõu anda. Looge ühendus kohaliku rühmaga või leidke võrgust tugirühm.
8
Arendada mitteverbaalseid suhtlemisoskusi. Rääkige kõnes kasutatavatest tavalistest žestidest ja tuvastage need. Õpetage oma lapsele žestikuleerima ja selgitage, miks inimesed kõne ajal žeste kasutavad. Arutage mitteverbaalset käitumist ja seda, kuidas nad suhtlevad mõnikord sama palju kui sõnu. Näiteks võivad mitteverbaalsed vihjed näidata huvi või mittehuvi, näiteks kõnelejale lähemale või kaugemale liikumine. Mitteverbaalsete näpunäidete õppimine võib aidata teie lapsel tõhusamalt suhelda.
9
Õpetage isiklikku ruumi. Aidake oma lapsel mõista, et inimesed naudivad, kui nende ümber on ruumi. Paljud inimesed on häiritud sellest, et keegi on neile rääkimise ajal liiga kaugel või liiga lähedal. Õpetage oma last mõõtma oma kaugust teise inimese hääle järgi. Kui nad on kellelegi liiga lähedal, julgustage teda õrnalt veidi taganema. Kui teie laps pole kindel, kas ta annab piisavalt ruumi või mitte, paluge tal küsida: “Kas ma tunglen teid?”
10
Rääkige näoilmetest. Pimedad lapsed ei suuda lugeda inimeste näoilmeid, mis annavad neile aimu nende enesetundest. Harjutage koos nägude tegemist ja arutlege selle üle, kuidas nad end tunnevad ja miks inimene võib sellist nägu teha. Juhendage neid neid väljendeid tegema ja neid oma näol tundma. Väljendite mõistmine võib aidata mõista mitteverbaalseid vihjeid ja emotsioone.
11
Aidake neil kohaneda uue keskkonnaga. Pidage meeles, et nägemispuudega lapsed vajavad klassiruumis tuge ja juhendamist. Ärge unustage kasutada verbaalseid kirjeldusi ja rakendada või rääkida õpetajatega lapse selja taga töötades. Küsige või lubage tunnis lisaaega ja kordamist. Veenduge, et laps saaks uues keskkonnas iseseisvalt oma sotsiaalseid oskusi teostada. Verbaliseerige, milliseid asju, inimesi ja/või tegevusi te keskkonnas näete. Olge võimalikult kirjeldav. Märgistage tundeid, näoilmeid ja žeste või muid visuaalseid näpunäiteid, mis aitavad teil lapse vastuseid tõlgendada ja lisada need sõnalistele vihjetele.
12
Õpetage neile rühma sisenemist. Õpetage pimedat õpilast kuulama ja jälgima grupi suhtlust enne hüppamist. Kui ta kohe küsimuse või kommentaariga vahele hüppab, võivad teised lapsed sellest eemale jääda või arvata, et laps on ebaviisakas. Laps saab enne liitumist kuulata, kes räägib ja millise tempo ta räägib. Nii saavad nad sujuvalt siseneda, ilma vestlust katkestamata või segamata. Kui nad äkitselt grupiga liituvad, parandage neid õrnalt öeldes: “Kuulame natuke kauem, enne kui sisse hüppame.”
13
Harjutage sotsiaalset suhtlust. Kasutage oskuste õpetamiseks skripte ja modelleerimist. See võib aidata lastel õppida sõnu, žeste ja kombeid, mille taga on kellegi tähelepanu võitmine, klassis kõnelemine, sõprade leidmine ja taotluste esitamine. Täiskasvanud saavad käitumist modelleerida ja lapsed saavad hakata õppima ja harjutama sotsiaalse suhtluse mustreid. Näiteks õpetage lapsi olema viisakad ja käituma ning mitte sõltuma kellegi tähelepanu tõmbamiseks oma hääle tõstmisest.
14
Julgustada sõprussuhteid. Julgustage nägevaid lapsi ja pimedaid lapsi sõpradeks saama. Julgustage väikeseid rühmi, et aidata lapsel end kaasatuna tunda ja et teised lapsed pimedat last tundma õpiksid. Kui lapsed kardavad või ei tea, kuidas suhelda kellegagi, kes on veidi teistsugune, võib see aidata neil mõista, et nad on pigem sarnased kui mitte. Kui klassilapsed ei tunne pimedust, laske lapsevanemal või nägemispuudega täiskasvanul tulla ja rääkida. klassiruumi sellest, mida tähendab olla pime. See võib aidata pimedust demüstifitseerida ja kõrvaldada kõik hirmud, mis neil võivad olla.
15
Looge sõbrasüsteem. Laske kasutada sõber või paar mentorit, kes aitaksid pimedal lapsel sotsiaalselt suhelda. Need inimesed peaksid modelleerima sobivat suhtlust ja käitumist. Samuti võivad nad näidata sõprusoskust ja olla lapsele kaaslased. Veenduge, et kokkulepe oleks loodud koostööks, mitte pimedale lapsele abi andmiseks, kuna see võib põhjustada sõltuvust.Need lapsed võivad olla pimedaga sõbrad ja soodustada positiivset suhtlust. Suhete tasakaalu hoidmiseks peab pime laps võib õpetada lastele oskusi või aidata kodutööde tegemisel.
16
Loo kaasavaid tegevusi. Rühmategevusi tehes veenduge, et pime laps saaks osaleda. Ükski laps ei taha tunda end tegevusest eraldatuna, eriti lõbusast tegevusest, seega tehke nende kaasamiseks mõned muudatused. See võib tähendada, et lasete lastel töötada koos partneriga või tehke ülesannete hõlpsaks navigeerimine ilma nägemiseta. Mängige mänge, mis ei vaja nägemist, või laske lapsel mängu muuta, et nad saaksid mängida. Näiteks kui mängib klassiruumis timukat, laske pimedal lapsel ise tähti jälgida.
17
Mõelge sotsiaalsete oskuste rühmale. Kuna pimedad lapsed kipuvad sotsiaalsete oskustega vaeva nägema, registreerige nad sotsiaalsete oskuste rühma. Paljud koolid pakuvad neid rühmi või neid võib leida kohalikust vaimse tervise kliinikust. Koolis on sotsiaalsete oskuste rühma eeliseks see, et lapsed saavad rühmas üksteisega sõbruneda. Sotsiaalsete oskuste rühmad saavad õpetada lastele kordamööda rääkimist, vestlust alustamist, kuulamist ja viisakalt teistega suhtlemist.