Aerofotograafia ehk maapinnast õhupunktist pildistamise kunst võib tunduda kaasaegse leiutisena, mis nõuab kaasaegset tehnoloogiat professionaalse fotograafi käes, kuid tegelikult sai see alguse juba ammu. Aerofotograafiaga tegeles esmakordselt 1858. aastal prantsuse kunstnik ja fotograaf Gaspard-Félix Tournachon. Tournachon, kes kandis sageli hüüdnime Nadar, oli kuumaõhupallide entusiast. Üks tema varasemaid fotosid on tehtud õhust Pariisi kohal ja sellest ajast alates on kunst kasvanud erinevates rakendustes ja meetodites. Viimasel ajal on aerofotograafia kasutusala laienenud kunstist kartograafia, arheoloogia, seire ja paljude muude valdkondadeni.
Aerofotosid saab teha lennukite, helikopterite, satelliitide, kuumaõhupallide või muude õhus leiduvate vahendite liikumis- või fotokaameraga. Osaliselt tänu kaasaegsele tehnoloogiale ei vaja aerofotograafia tänapäeval spetsiaalselt elavat fotograafi. Raadio teel juhitav lennuk võib olla varustatud taimeriga varustatud kaameraga, mis välistab vajaduse kaasata pildistamisele elavat inimest. Erinevalt teistest õhusõidukitest saavad raadio teel juhitavad õhusõidukid hõlpsalt ja probleemideta lennata madalal kõrgusel, mistõttu on see eelistatud meetod õhufotograafia jaoks kinnisvaramaaklerite jaoks, kes üritavad kodu pildistada, või organisatsioonidele, kes vajavad fotosid ohtlikest või keerulistest kohtadest.
Väljaspool ärivaldkonda kuuluvad aerofotograafia ka ajakirjanikud, kes soovivad pilte jäädvustada ja fotoajakirjanduse ülesannetes kasutada. Filmitootmises ja kommertsreklaamides kasutatakse sageli aerofotograafiat, et täiustada oma kunstiprojekte visuaalselt rabavate piltidega valitud asukohtadest. Professionaalsele fotograafiale spetsialiseerunud inimesed võivad katsetada sarja või kollektsiooni jaoks aerofotograafiat. On ka ettevõtteid, mida üksikisik saab palgata erakasutuseks, näiteks kunsti- või uurimistööks, aerofotode tegemiseks.
Erinevad aerofotod, mida nimetatakse ortofotograafiaks, on maapinnast vertikaalsete fotode tegemine ja proportsioonide korrigeerimine, et pilte saaks kasutada geograafiliselt õige kaardina. Seda tüüpi aerofotograafiat kasutatakse tavaliselt geograafilistes infosüsteemides ehk GIS-is valitsuse rakendustes, aga ka üksikisikutele kättesaadavas arvutitarkvaras, mille näideteks on Google Maps ja Google Earth. Vahelduva eduga on tõstatatud küsimusi selle praktika eetika ja seaduslikkuse kohta. Näiteks USA-s on lubatud pildistada mis tahes asukohta või objekti, mida vaadatakse avalikust ruumist, võimaldades eraisikutel või ettevõtetel teha õhupilte isegi nendest kohtadest, mida peetakse eraomandiks.
SmartAsset.