Kui tõelised on ajalehtede lood?

Ajalehelugude usaldusväärsuse küsimus on olnud ajalehtede esmakordsest ilmumisest alates. Paljud inimesed loevad neid skeptilise pilguga. Üha rohkem inimesi ärkab selle peale, et ajaleheartiklid ei vasta 100% tõele. Massimeedia ajastul, mil ajalehed ja telesaated võistlevad eksklusiivse kühvelduse pärast, on paljud faktid ilma kahtlusteta liialdatud.

Hiljutine ajalehtede usutavuse uuring näitas, et ainult 17% inimestest pidas oma päevalehte täiesti usutavaks. The New York Timesi ja The Wall Street Journali usutavusnäitajad olid vaid 50%. Kas maailm on nüüd asustatud meediatarkade küüniliste lugejatega või on inimesed lihtsalt kaotanud usu meediasse kui tervikusse?

Üks peamisi tegureid ajalehelugude usutavuse juures on anonüümne allikas. See viitab inimestele, kes satuvad sageli ajaleheartiklitesse, avaldades mõne loo kohta arvamust või siseteadmisi. Vaieldamatu probleem on muidugi see, et anonüümset allikat ei nimetata kunagi. Anonüümse allika kasutamist võib vaadelda juba 1970. aastate The Washington Posti väljaandes Deep Throat in the Watergate Scandal.

Reporter ei loobu kunagi oma anonüümse allika nimest; seda peetakse ajakirjanduseetika lahutamatuks osaks. New York Times pidi aga hiljuti trükkima neli lehekülge vabandusi reporter Jason Blairi väljamõeldiste pärast. Blairi ajalehelood ilmusid kolme aasta jooksul ning leiti, et need olid täis petturlikke fakte ja teavet. Suurem osa kontrollimata väljamõeldistest sisaldusid anonüümsetes allikates.

See ei tohtinud olla ainus kord, mil trükiti vabandusi ajaleheartiklite koostamise eest. Teine Timesi reporter Rick Bragg oli sunnitud ametist lahkuma, kuna leiti, et tema lood on petturlikud. USA Today reporter Jack Kelley valmistas välja mitmeid lugusid, sealhulgas tema enda pealtnägija jutustus kohviku pommiplahvatusest Iisraelis.

Mõnel juhul teab avalikkus, et ajalehelood on lihtsalt valed või liialdatud. Briti kõmuajakirjandus on ühed halvimad jutuvestjad maailmas. Suur osa neist päevalehtedest on täis eksklusiivseid kuulsuste lugusid, mida räägivad lähedased sõbrad. Teadupärast on nn lähedane sõber tegelikult see kuulsus, kes otsib lisareklaami.
Samuti on tõsiasi, et paljud ajalehed on ühe konkreetse erakonna poole kaldu. Toimetajad võivad avaldada poliitilisi lugusid, mis soosivad oma erakonda, koos ajalehelugudega, mis panevad vastaspartei parimal juhul välja nägema kuradikummardajad. Vana ütlust, et ära usu kõike, mida ajalehtedest loed, tuleks meeles pidada, lugedes suurt osa ajalehelugusid, eriti neid, mis tsiteerivad sageli anonüümseid allikaid kui oma peamisi faktiandjaid.