Kuigi paljud arenenud riigid on paljusid lapsesaamisega seotud riskitegureid drastiliselt vähendanud, on sünnitussurm vähearenenud riikides siiski kahjuks ülimalt levinud. Ema ja lapse riskid sünnitusel ei kao kunagi täielikult, isegi rikkamates, arenenumates riikides. Igal aastal sureb raseduse, sünnituse või esimese kuu jooksul pärast sünnitust ligikaudu 500,000 XNUMX naist.
Vähem kui 20% emade surmajuhtumitest toimub sünnituse ajal. Enamik emade surmajuhtumeid juhtub esimese kuu jooksul pärast sünnitust. See näitab, et hoolitsus, mida ema ja laps saavad vahetult pärast sünnitust, on mõlema tervise jaoks üliolulised.
Sündivate laste suremust nimetatakse üldiselt imikute suremuse määraks. See viitab laste arvule 1000 sünni kohta, kes surevad enne üheaastaseks saamist. Paljud riigid suudavad seda teavet anda, kuid vaesunud riikidel pole sageli sisemisi programme nende numbrite jälgimiseks ja jälgimiseks.
2009. aasta maailma faktiraamatus loetletakse Angola riigi halvima imikute suremuse määr – 180 surmajuhtumit 1000 elussünni kohta. Parim imikute suremusmäär on Singapuris, kus imikute suremus on vaid 2.31 surmajuhtumit 1000 elussünni kohta. Võrdluseks: USA-s on 6.9 surmajuhtumit 1000 elussünni kohta. Erinevates riikides on sünnitussurma määramiseks erinevad meetodid, mistõttu on raske lihtsaid võrdlusi teha.
Selle põhjuseks on sünnituse ajal surma klassifikatsioonide arv, mis sõltub lapse vanusest surma ajal. Perinataalne suremus tähendab looteid pärast 22. rasedusnädalat ja imikuid kuni seitsmenda päevani pärast lapse sündi. Vastsündinute suremus viitab kuni 28 päeva vanustele imikutele. Postneonataalne suremus hõlmab lapsi, kes elavad üle 28 päeva, kuid alla ühe aasta. Täiendav kategooria, laste suremus, viitab lastele, kes on surma ajal kuni viieaastased.
Sünnitussurma põhjuseid on palju, kuid valdav enamus on tingitud alatoitumisest ja nakkushaiguste levikust. Kõige tavalisem imikute suremuse põhjus tänapäeva ühiskonnas on kopsupõletik. Muud põhjused hõlmavad muu hulgas dehüdratsiooni, malaariat ja imikute äkksurma sündroomi (SIDS).
Riigi sissetulekul elaniku kohta on väga selge seos sünnituse ajal suremuse vahel. Kui sissetulek inimese kohta suureneb, väheneb imikute suremus. Lisaks väheneb imikute suremus, kuna tehnoloogilised edusammud on tehtud ning rohkem rõhku pannakse emade ja laste eest hoolitsemisele sünnituse ajal. ÜRO andmetel oli ülemaailmne imikute suremus 152. aastal 1950 ja 43. aastaks prognoositakse vaid 2015-ni.