Tartuffe on prantsuse näitekirjaniku Moliere’i tuntuima näidendi Tartuffe nimitegelane. Tegelane pilkab silmakirjalikku usklikku meest, kes üritab prantslaste perekonda oma raha välja petta. Selle tegelase tõttu oli näidend Prantsusmaal vaheldumisi keelatud ja kiidetud, kuid see on läbi sajandite järjepidevalt populaarne ja vastuoluline olnud.
Tartuffe on näidendis veennud kirglikku Orgonit ja tema ema, et tegemist on lihtsa uskliku mehega, täis armu. Elmire, Orgoni teine naine, tema lapsed ja teenijad on veendunud, et ta on tegelikult kunstnik, ning püüavad teda lõksu panna paljastama oma tõelisi kavatsusi. Kui Orgoni poeg Damis tõlgendab valesti Elmire’i plaani lüüa Tartuffe kui tõendit tema truudusetusest, pageb Orgon majast välja.
Olles endiselt veendunud, et vaga näiv mees on trikster, seab Elmire taas võrgutamisstsenaariumi, et tõestada Orgonile, et tema vaga sõber on tegelikult himur silmakirjatseja. Selleks ajaks, kui Orgon tõest aru saab, on Tartuffe kasutanud oma mõjuvõimu, et saavutada kontroll maja, rahanduse ja isegi Orgoni tütre käe üle. Perekond on oma majast väljasaatmise äärel, kui kuninga otsene sekkumine takistab nende väljatõstmist ja viskab Tartuffe vangi.
Tihti peetakse kaabaka tegelast oma skeemide elluviimise vahendiks sofistiks. See argumendivorm hõlmab näiliselt loogiliste väidete keerulise võrgu muutmist vigaseks järelduseks. See põhineb võimel inimesi petta, kinnitades järeldust nii ägedalt, et teie publik pöörab selle aluseks olevale loogikale vähe tähelepanu. Moliere’i vihjed, et see on religioossete ametnike, eriti Prantsusmaa jesuiitide ministrite seas levinud praktika, tekitasid Prantsusmaa usuhierarhias kära.
Esimest korda etendati näidendit 1664. aastal Versailles’ palees. Usulise reaktsiooni raev keskse tegelase vastu oli nii tohutu, et kuningas Louis XIV, kes tunnistas eraviisiliselt, et talle lavastus meeldis, keelas selle avaliku lavastuse. Moliere püüdis näidendit muudetud teemadega ümber kirjutada, kuid kirik hoidus jätkuvalt lavastusest ja nõudis isegi Moliere’i ketserluse eest hukkamist. 1669. aastaks enamus kära vaibus ja näidendit mängiti taas algsel kujul.
Nimitegelase sofism, vastupidine psühholoogia ja hoolikas süžee panevad mõned eksperdid pidama teda Machiavelli kaabaka ebaõnnestunuks. Erinevalt machiavellianismi eesmärgist ei õnnestu Tartuffe’il enamasti halastamatult võimule pääseda, säilitades samas auväärse avaliku näo. Mõned tõlgendused viitavad sellele, et kurikaelal võimu haarata ei võimalda mitte Tartuffe’i kavalus, vaid Orgoni kergeusklikkus. Kaasaegsetes lavastustes esitatakse tegelast mõnikord poliitiliste või televangeelsete ambitsioonidega, tekitades vaidlusi jumalakartlike kaabakate ja usklike lollidena kujutamise kaudu.