Franz Peter Schubert oli Austria helilooja, kes sündis 1797. aastal Viinis ja suri seal 1828. aastal. Nagu 27 aastat varem sündinud, kuid vaid aasta varem surnud Beethoven, elas ta klassika ja romantismi ajastu vahel. Schubert kasvas üles musikaalses peres. Ta mängis perekonna keelpillikvartetis vioolat ning muusikat õpetasid talle isa ja vanem vend.
Pärast oreliõpinguid koguduse kiriku organisti juures võitis Schubert stipendiumi ja võimaluse jätkata õpinguid, eelkõige Mozarti tuntud rivaali Antonio Salieri juures. Samal ajal õppis ta õpetajaks ja astus oma isa juurde, samuti õpetaja, ning sai abiks isa asutatud koolis.
Tema esimesed palad olid erinevates žanrites: klaveriduett, avamängud, kammermuusika, kolm keelpillikvartetti ja pooleli jäänud operett ning laul. Aastatel 1813–1815 tema produktiivsus kasvas ja ta kirjutas viis keelpillikvartetti, kolm missat, kolm sümfooniat, oma esimese ooperi, kuid enamasti kirjutas ta laule. Just sel perioodil seadis ta esmakordselt muusikale Goethe luuletuse: “Gretchen am Spinnrade” (“Gretchen ketrusrattas”). Ja just sel perioodil peetakse tema loomingut saksa liedi ehk kunstlauluna tuntud muusikažanri aluseks.
Ta sai paar aastat õpetajatöös pausi ja selle ajaga tutvus ta Johann Michael Vogliga, kelle esitused Schuberti lauludest said ülipopulaarseks, kuid sellest hoolimata pidi ta 1818. aasta suveni end elamiseks tagasi õpetama. sel aastal kirjutas ta oma kuuenda sümfoonia ja tema maine kasvades esitas ta Viinis esimese avaliku ettekande Itaalia avamängu C-duur.
1819. aastal esitas ta oma esimese laialt tuntud klaveriteose, klaverisonaadi A-duur, samuti Forellikvinteti ja mitmed laulud. Vogl sponsoreeris ja mängis 1820. aastal Schuberti ooperi Die Zwillingsbrüder (Kaksikvennad) lavastust ning sellele järgnesid teiste teoste ettekanded. Sellest hoolimata ei leidnud Schubert oma teosele kirjastajat.
Aastal 1821 see muutus: tema sõprade plaan avaldada üks tema teostest tellimisel õnnestus ja nii saigi tema karjäär trükis. Tema järgi nimetatud peod – Schubertiaden –, kus esitati tema laule ja tantsumuusikat, muutusid populaarseks. Ometi oli tema mure saada ooperis tuntuks ning seda eesmärki taotledes jättis ta 1821. ja 1822. aastal mitmed teosed pooleli. Sellest ajast pärineb ka tema lõpetamata sümfoonia, nagu ka tema haigestumine suguhaigusesse.
Ta kirjutas 1823. aastal klaverisonaadi a-moll ja samal aastal laulutsükli “Die schöne Müllerin” (“Veski ilutseja”). Kuid tema ooper Fierrabras lükati tootmisest tagasi. 1824. aastal elas ta vaesuses ja halva tervisega, kuna ta mängis rohkelt lauluesinemisi, kuid tema ooperid jäid siiski tähelepanuta. Tema teoste avaldamine muutis tema rahalise olukorra.
Kuid pärast seda, kui tal ebaõnnestus katse Salieri asemel Kapellmeisterina, kui Salieri pensionile läks, näis Schubert loobuvat nii enda kehtestamisest kui ka oma ooperite reklaamimisest, kuigi tema võistlus muljetavaldavate teoste osas jätkus. Oma elu lõpus lõi ta oma Suure sümfoonia C-s, Winterreise’i ja keelpillikvinteti C-duur. Schubert andis oma ainsa avaliku kontserdi 1828. aasta märtsis ja suri novembris kõhutüüfuse tõttu.