Dramaturgi ja näitleja Jean-Baptiste Poquelini lavanime Molière peavad paljud kirjandusajaloo üheks suurimaks koomiksikirjanikuks. Tema näidendid on tuntud oma sõnamängu, sõnamängu ja sotsiaalsete teemade poolest. Eksperdid usuvad, et dramaturg, näitleja ja trupijuht on reforminud prantsuse teatrit ja ehitanud moodsas kirjutamises koomilise farsi selgroo.
Jean-Baptiste Poquelin sündis 1622. aastal kuninga õukonnas palgatud sisekujundaja ja jõuka prantsuse perekonna tütre perena. Vaatamata isa püüdlustele kindlustada talle koht õukonnateenrina, tõmbas noor Jean-Baptiste vastupandamatult just näitlemise poole. Näitlemist peeti tol ajal häbiväärseks tegevuseks ja eksperdid viitavad sellele, et noor näitleja kaotas oma isa kiindumuse täielikult, kui ta asutas 1643. aastal teatri nimega L’Illustre Théâtre. Varsti pärast seda, võib-olla oma isa positsiooni ja maine kaitsmiseks, adopteeris Jean-Baptiste. pseudonüüm Molière.
Noor näitleja veetis 12 aastat oma teatritrupiga mööda riiki reisides, väikelinnades esinedes ja oma kirjanikutööd alustades. Aastal 1658 naasis Molière Pariisi ja esines kuningas Louis XIV-le, kes nautis oma tööd tohutult. Kuningas määras talle iga-aastase pensioni ja temast sai sage kirjaniku loomingu kaitsja, hoolimata mõjukate õukondlaste poliitilisest vihkamisest. Järgmise 15 aasta jooksul kirjutas ta üle 30 näidendi, näitledes neist paljudes, juhtides samal ajal oma teatrit.
Näitekirjaniku stiil võlgnes algselt palju Itaalia rändteatri Commedia dell’arte vormile. Ehkki ta tunnistas eraviisiliselt, et eelistab tragöödiat, kasutas näitekirjanik oma näidendites sageli selle stiili põhitegelasi ja probleemseid armastuslugusid. Kirjanikuna küpsedes liikusid Moliere’i teosed puhtast komöödiast satiiri poole. Tema suurimaid näidendeid austavad eksperdid silmakirjalike tegelaste ja poliitiliselt tundlike teemade pilkavate kujutamise eest.
Sellised näidendid nagu Tartuffe, mis mõnitab silmakirjalikku religioosset tegelast, ja The School for Wives, mis vihjab naiste haridusest keeldumise rumalaid tagajärgi, tõid paljudelt kõrgetelt kohtadelt pahameelt. Vihased õukondlased ja religioossed pühendunud asutasid tema satiiriliste näidendite protestimiseks partei des Devots. Tema vaenlastel oli märkimisväärne võim ja neil õnnestus Tartuffe’il mitmeks aastaks keelata avalik esinemine. Ometi päästis kuninga püsiv tunnustus Moliere’i tõsistest probleemidest ning dramaturgi hoolikas vältimine kuningliku autoriteedi või tõelise kirikuvõimu pilkamisest tagas, et Louis XIV jäi fänniks.
Molière’i elu häiris pidevalt süvenev võitlus tuberkuloosiga, mis võis mõjutada tema paljusid satiirilisi kujutisi arstidest. Tema surma räägitakse teatrinäitlejate seas kuulsa legendina. 1662. aastal etenduse “Hüpohondrik” ajal kukkus näitekirjanik laval olles köhahoos kokku. Vaatamata kuninga julgustusele lavastus peatada, kuni ta terveks saab, nõudis Molière etenduse jätkamist. Ta sai samal päeval verejooksu ja suri.
Kuna kirikukeeld keelas näitlejatel pühadele kalmistutele matta, peeti Molière’i matused kuninga käsul öösel salaja. See viimane ühiskonna jaburamate reeglite mõnitamine oli vaatamata salastatusele palju osavõtjaid. Matustele saabus üle 800 leinaja, et jätta hüvasti mehega, keda paljud peavad Prantsusmaa suurimaks näitekirjanikuks.