Madame Defarge või Thérèse Defarge on järeleandmatu kaabakas Charles Dickensi 1859. aasta romaanis “A Tale of Two Cities”. Tema kaabakas pole põhjuseta ja teatud mõttes esindab ta metafooriliselt revolutsioonilist vaimu, mis pühkis läbi Prantsusmaa 18. sajandi Prantsuse revolutsiooni ajal, mis esmalt nõudis kõikidele kodanikele võrdseid õigusi ja seejärel röövis need õigused paljudelt süütutelt. . Dickens loob teda kujutades võimsa, meeldejääva ja jahutava tegelase, mis on suuresti ajendatud tema murest, et Inglismaa oli tema ajal revolutsiooni äärel, kui kõigi selle elanike jaoks ei tagatud suuremat sotsiaalset õiglust.
Dickensile meeldis oma raamatute edenedes saladusi paljastada ning Madame Defarge’i kirgliku vägivallanõudluse põhjuseid, eriti aga peamise naistegelase Lucy Manette Darnay, tema abikaasa Charlesi ja nende lapse surma põhjuseid ei selgitata peaaegu lõpuni. romaanist. Kuna raamat on nii tuntud, siis loodetavasti ei peeta seda selle põhjuse selgitamiseks spoileriks. Ammu enne seda, kui proua Defarge abiellus oma abikaasaga, langesid tema õde ja vend vendade Evremonde, kellest üks oli Charles Darnay isa, kohutava väärkohtlemise ja julmuse ohvrid. Selle tulemusena on ta otsustanud näha Evremonde’i liini tapmist kuni Darnaysi väikese tütreni.
Romaani edenedes liigub Defarge suhteliselt passiivsest positsioonist – esmalt näeme teda kudumas veinipoes, mida ta oma abikaasaga omab – palju aktiivsemasse kohta. Just see kaval näputöö tekitab inimestel sageli külmavärinaid, kui nad tema tegelaskujuga esimest korda kohtuvad. Lugeja leiab hiljem, et Madame koob kõigi nende nimesid, kes eeloleva revolutsiooni käigus giljotiinitakse või kuritegudes süüdistatakse.
Thérèse’i kogemused noore tüdrukuna moonutavad ja moonutavad tema mõistust. Ta on lastetu, kaastundetu kuju, kuid oma kättemaksu nõudmisel märkimisväärse energiaga. Sisuliselt on ta rahvamass, kuna ta ei mõtle ega lakka mõtlemast, et tema enda tegevus võib olla ebaõiglane. Vaatamata sellele, et Charles Darnay lükkas tagasi oma perekonnapärandi ja mõistis hukka Evremondide teod ja lahkus Inglismaalt, on ta suhete ja seotuse tõttu süüdi. Lucy, täiesti süütu ja väga lugupeetud dr Manette’i tütar, on samamoodi süüdi, et abiellus Evremondega. Vihjed romaani lõpus viitavad sellele, et Madame Defarge süüdistab vandenõus doktor Manette’i, ainsat, kes abistas Thérèse’i õde ja venda ning maksis selle eest aastatepikkune vanglakaristus.
Lõpuks võidab kaabakas see, millest tal kõige rohkem puudus on: teiste armastus. Miss Pross, Lucy kaaslane ja teenija, kaitseb end füüsiliselt ning selles lahingus lastakse Defarge’i enda relv tühjaks, tappes ta silmapilkselt. See hetk romaanis rõhutab üht Dickensi põhipunkti, et armastus, kaastunne ja tõeline õiglus võivad kõige paremini kätte maksta.
Asi pole selles, et Dickens ei suhtuks tõelistesse kurjadesse, mida tehakse sellistele tegelastele nagu Madame Defarge ja tema perekond. Tegelikult väidab ta naise iseloomu kaudu, et need kurjused võivad nõuda erakordselt kõrget hinda, võttes inimestelt ära nende inimlikkuse, muutes nad palju vähem tõenäoliseks, et nad otsivad õigust kõigile, välja arvatud vägivaldsed. Lõpuks on Dickensi tegelaskuju muutunud sama kurjaks kui tema rõhujad ja just see rahvahulga mentaliteet annab tugeva argumendi, et tagada kõigile Inglismaa kodanikele võrdsed õigused ja inimväärsed elutingimused. Thérèse Defarge pole mitte ainult rahvajõugu ja revolutsiooni sümbol, vaid ka Dickensi selge hoiatus.