Macbeth on Šoti aadlik, kellest saab mõrvar Shakespeare’i tragöödias Macbeth. Teda kujutatakse sageli konfliktse mehena, kes laseb egol enda poole võita, mis viib mitme ebaõiglase teoni. Hoolimata esialgsest kirjeldusest kangelasliku ja auväärse kindralina, saab tegelane tunnistuseks muidu suurte meeste inimliku nõrkuse ohtudest.
Lavastuses tunnustab kindralit alguses suure kodusõja ajal vapruse eest Šotimaa kuningas Duncan. Macbeth, keda nimetatakse ka Glamise ja Cawdori Thane’iks, usub kolme nõia ennustusse, et temast saab kuningas, ja plaanib koos oma naisega Duncanit mõrvata, kui too nende lossi jääb. Thane’i ja tema naise suhete, nende abielu ja partnerluse üle on suured teaduslikud vaidlused. Kuni 20. sajandi lõpuni kujutasid traditsioonilised lavastused naist salakaval, manipuleerijana ja tema kergeuskliku abikaasa allakäiguna. Pärast feminismi tõusu läänes näitavad paljud kaasaegsed lavastused paari erinevalt, kuna dünaamiline meeskond sobis suurepäraselt nende sooviga võimu haarata.
Pärast Duncani mõrva ja sellele järgnenud troonile tõusmist vaevab Macbethi pidev paranoia ja süütunne. Enda kuningavõimu ennustust kuuldes kuuleb Thane ka, et tema sõber Banquo saab tulevikus kuningate rea. Võimunäljas peategelane tapab Banquo ja üritab tappa tema poega Fleance’i. Pärast seda läheb ta peaaegu täiesti hulluks, teda kummitavad mõrvatud inimeste kummitused. Tundes kahtlust teise aadliku, Macduffi suhtes, tapab uus kuningas kogu Macduffi pere ja kõik tema lossis viibijad.
Enamik aadlikest lahkub hullunud kuningast ning ühineb Macduffi ja kuningas Duncani poja Malcolmi mässuga. Viimases lahingus tapetakse Macbeth vahetult pärast teate saamist, et tema naine on sooritanud enesetapu. Enne vapper Macduffi pea maharaiumist peab ta kuulsa lõpumonoloogi.
Tavaliselt kirjeldatakse tegelast kui ambitsioonikaid puudusi, kuid see tõlgendus ei ole vastuoluline. Tema valmisolekut nõidade ettekuulutustesse uskuda kujutatakse sageli kui kalduvust vabandada ebamoraalsust väitega, et tulemus oli saatuslik. Ometi tundub tegelase ambitsioon kohati ebakindel ja ta vajab sageli oma naiselt peeneid kõnesid, et jätkata kokkulepitud tegevussuunda.
Tegelase kaasaegsed tõlgendused teevad sageli vahet ambitsioonide ja nartsissismi vahel. Macbethil on paljuski nartsissistliku isiksuse sümptomid: ta on sügavalt ebakindel ning vajab pidevat tähelepanu ja meeldetuletusi oma suurusest. Iseloomulikult nartsissistidele süüdistab ta oma tegudes pigem ettekuulutust kui enda ebamoraalsuse valikuid. Samuti usub ta, et on hävimatu, olles ennustusega kindel, et ükski tavaline inimene ei suuda teda tappa.
Kuid tema saatuslikku viga on kõige parem nimetada, kuid peaaegu kõik teooriad viitavad sellele, et ta on võimu saavutamiseks kiire oma parema otsuse kõrvale heitma. Tegelane on ainulaadne selle poolest, et ta on selgelt kaabakas, kuid säilitab aktiivse ja piinatud südametunnistuse. Tegelase keerukus teeb sellest Shakespeare’i kaanonis ühe ihaldatuima rolli ning nelja sajandi jooksul pärast näidendi kirjutamist on Glamise Thane’i osa võtnud palju suurepäraseid näitlejaid.