Jim Crow ei ole tegelikult inimene, vaid Thomas Dartmouthi laulu “Daddy” Rice’i teema. Rice oli valge mees, kes esines musta näoga ja nagu enamik blackface esinejaid, halvustas ta mustanahalisi oma muusika, stereotüüpse käitumise ja ebaviisakate naljade kaudu. Enamik inimesi on selle nimega tuttavad, kuna see anti pärast Ameerika kodusõda vastu võetud seaduste rühmale, mille eesmärk oli hoida mustad ja valged lahus. Mõned keelavad selgesõnaliselt abielu või seksuaalse kontakti rasside vahel, samas kui teised, nagu kuulus Rosa Parksi rikkumine, jagasid avalikke teenuseid nagu bussides, kus mustanahalised pidid taga sõitma.
Jump Jim Crow on pikk laul, mis oli 19. sajandi alguses valgete ameeriklaste seas heausklik hitt ja mille sõnad väljendavad mitmeid rassistlikke tundeid. Laulu teema on ori ja ta on oma osaga rahul. Ta on ka seksuaalselt valimatu ja võhiklik ning laulu lauldakse tavaliselt “oletatavas” orjamurdes.
Lõunapoolne kontseptsioon “eraldi, kuid võrdne” oli sisuliselt Jim Crow seaduste väljatöötamine. Sellised seadused tehti selleks, et hoida mustanahalisi ja valgeid lahus, rahuldades segregatsioniste ja rahustades samal ajal liberaalsemaid mõtlejaid. Sageli jäid nad siiski alla, sest nad olid üles ehitatud eeldusele, et valged olid mustadest paremad ja väärivad seetõttu paremaid teenuseid.
1964. aasta kodanikuõiguste seadus kuulutas enamiku nendest seadustest põhiseadusega vastuolus olevaks, kuigi USA lõunaosa vabastamiseks “eraldi, kuid võrdsest” mõtteviisist kuluks veel palju aastaid järjekindlat õiguskaitset. Kuigi enamik segregatsiooniseadusi on tühistatud, on lõunas – ja sellegipoolest põhjas – endiselt palju inimesi, kes jätkavad mustanahaliste diskrimineerimist kõigi võimalike vahenditega.
Tänapäeval usuvad mõned rühmad endiselt, et nende rassism on õigustatud. See kriitika ei suuda käsitleda mitteametliku kontseptsiooni ja Jim Crow seaduste raamatuid. Näiteks usuvad paljud inimesed, et afroameeriklased ei saa alati seaduse ees võrdset õiglust ning mineviku ja praegune diskrimineerimine on toonud kaasa elanikkonna kõrgema vaesuse ja töötuse määra.
Lisaks võib teadmatuse seostada koolisüsteemi halva olukorraga paljudes USA ülekoormatud linnapiirkondades. Ringkäikudel koolides sellistes piirkondades nagu Harlem ja Washington DC, kus valdavalt on mustanahalised õpilased, näidatakse tavaliselt hooneid, mis on vaevu elamiskõlblikud, õpilastel on vähe juurdepääsu tarvikutele või raamatutele ning koolidel on väga raske õpetajaid hoida. See ei ole nendes ruumides elavate ja neid kasutavate inimeste süü, vaid nende koolide ebapiisav rahastamine ja/või juhtimine.
Selle tulemusena tantsib Jim Crow nukralt läbi oleviku, kuni kõik on valmis jagama vastutust muutuda sallivamaks ja toetada iga õpilase õigusi tõeliselt võrdsele haridusele. Lisaks teeb mustanahaliste stereotüüpide jätkamine rahvale suure karuteene ja aitab kaasa aeglasele arengule täieliku sotsiaalse võrdsuse saavutamisel.