Frodo Baggins on JRR Tolkieni enimmüüdud raamatu “Sõrmuste isand” üks keskseid, kui mitte vaieldamatult peategelasi. Ta on intelligentne, graatsiline hobit, kes pärib kurja Dark Lord Sauroni Jõusõrmuse. Ta peab tegema piinava otsuse proovida sõrmust hävitada, viies selle oma armastatud kodust Shire’is Sauroni kurjale Mordori maale, et ta saaks võimalusel visata sõrmuse tulise hukatusmäe sügavusse.
Frodo Bagginsi kohta on mõned olulised punktid, mis tuleb lahendada eelkõige neil, kes on tuttavad vaid Peter Jacksoni filmiversioonidega Tolkieni raamatutest. Esiteks, kuigi hobititel on tavaliselt pikem eluiga kui inimestel ja nad näevad palju kauem nooremad välja (mida veelgi täiustab Sauroni sõrmuse kandmine), pole Frodo lihtsalt noor. Tolkieni raamatu avamisel tähistab Frodo oma 33. sünnipäeva, mis on hobitite jaoks tüüpiline täisealiseks saamise aasta. Ta on 50-aastane, kui ta asub oma ohtlikule otsingule, kaja ajastule, mil tema onu Bilbo (tõesti nõbu) oli, kui Bilbo alustas oma seiklust eellugude raamatus “Hobbit”.
Frodo tegelaskujus on palju imetlusväärset ja tema teekonna jätkudes muutub tema kuju selgelt kristlaseks. Ta on selgelt ja täielikult teadlik, et ohverdab end lootuses, et maailm päästetakse. Hobbitina alustab ta Tolkieni raamatust, mida kirjeldatakse teistest hobidest mõnevõrra erinevana. Bilbo juhendamisel on Frodo õppinud veidi haldja keelt ja võlur Gandalf kirjeldab tema meelt kui “kiiret”, mitte alati hobitite puhul, kes võivad olla üsna lihtsad inimesed. Kuigi ta armastab Shire’i, oma kodumaad, on teda räsinud soov seiklema nagu Bilbogi, ja kuigi tal on palju hobilikke iseloomuomadusi, nagu hea huumorimeel ja seenearmastus, on tal rohkem mõtlik meel. seiklusvaim.
Tolkieni romaani edenedes paneb Frodo Baggins üha enam proovile, eriti pidev vajadus kanda vaenlase sõrmust, mis rikub kõik, kes sellega kokku puutuvad. Frodo peamine vajadus on jääda sellest mustusest võimalikult vabaks ja omada vaimset jõudu, et lõpuks sõrmus minema visata. See pole lihtne ülesanne, sest sõrmuse omamine ei ole mitte ainult rikkuv, vaid ka sõltuvust tekitav.
Tema rännakutel saadab Frodot tema ustav sulane Sam Gamgee ning hiljem juhendab teda endine sõrmusekandja ja meeleheitel olend Gollum. Jungi Gollumi/Sméagoli tõlgendus nimetaks Gollumi selgelt Frodo varjuks. Enamikus teistes tõlgendustes näitab Gollum lihtsalt selgelt, milliseks Frodost saaks, kui ta otsustaks sõrmuse endale nõuda. Frodo Bagginsiks jäämine ja Gollumiks olemine on kohutavalt raske ülesanne.
Kuid Gollum teenib Frodot mõnel juhul väga hästi. Tuleb meeles pidada, et sõrmuse hävimise eest vastutab lõpuks Gollum, mitte Frodo, ja lisaks, et Peter Jacksoni filmiversioon kaldub taas originaalist kõrvale. Kui Gollum võtab Frodolt sõrmuse ära, hammustades vaesel hobitil sõrme, ei vasta Frodo vägivaldse teo ega teoga. Selle asemel tantsib Gollum oma hullumeelsuses ja rõõmus sõrmuse saavutamise üle Mount Doomi vulkaani servale liiga lähedale ja kukub sisse. Frodo ei suru teda sisse.
iLõpuks muudab sõrmuse kandmise kogemus Shire’i naasmise ja seal elamise Frodo Bagginsi jaoks liiga keeruliseks. Selle asemel, et jääda Shire’i, mille Frodo usub, et ta on päästnud teiste, mitte enda jaoks, lahkub ta koos viimaste päkapikkudega, et minna Hallidesse. Ta on muutunud maad armastavast hobitist üheks ilukirjanduse suureks kangelaseks ning tema lõpp on ühtaegu sobiv ja kurb. Hallid varjupaigad viitavad surematusele ja võib-olla teadis Tolkien vähe, et tema tegelaskuju muutub peaaegu surematuks paljudele lugejatele, kes on tema loomingut hinnanud. Frodo ühendab ülima eneseohverduse püsiva armastusega ja seetõttu tuleb teda hellitada; kasvult väike, kuid hingelt mõõtmatult suur.